24 NIGHTS
1999
Lavastaja: Kieran Turner
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0133327/

Jonathan (Kevin Isola) on alati uskunud Jõuluvanasse, isegi hoolimata sellest, et ta vanem õde Marie (keda mängib muide "Sopranodeski" hea rolli teinud Aida Turturro) on talle alati vastupidist väitnud. Nüüd, olles oma varajastes kahekümnendates eluaastates ning peale mitmeid luhta läinud suhteid leiab see ühes New Yorgi gay-raamatupoes töötav noormees, et on viimane aeg kirjutada Jõuluvanale ning tema abiga leida endale perfektne mees! Ja mõne päeva pärast on Jonathan veendunud, et ta ongi oma jõulukingi leidnud uue kaastöötaja Toby (David Burtka) näol. Toby on lõunaosariikidest pärit kute poiss, kes üsna pea osutub muude ööeluliste seikluste kõrval ka kohalikus klubi "märja aluspesu" võistluse võitjaks. Aga kui ta on Jonathani jõulukink, miks siis ta niimoodi ööst-öösse ringi laseb ning miks saabus ta koos oma lapsepõlvest pärit kallima Keith'iga (Stephen Mailer)? Sedamööda kuidas jääb päevi Jõuludeni vähemaks, avastab ka Jonathan, et Jõuluvana ei too seksikatele poistele mitte seda mida nad tahavad vaid hoopis seda, mille nad on ära teeninud.



Film on vaadatav, lugu iseenesest naljakas ja südamlik ning näitlejatööd talutavad (välja arvatud muidugi Turturro, kes on suurepärane!), kettal on ka mitmeid lisasid (lavastaja kommentaaririba, "45 pokkeri" mängimise juhend, tegijate biograafiad, treiler ja muudki kuid üldmulje DVD-st on kehvapoolne. Pildi kvaliteet (widescreen, vähemalt tavaekraanil; kettal on küll ka "Enhanced for Widescreen Televisions" võimalus, seda pole saanud vaadata) on halb, heli keskpärane ja ühes stseenis on võimatu lavastaja kommentaari välja lülitada mistõttu filmi heliriba selles stseenis on väga halvasti kuuldav. Ka on võimalik et filmist on üks stseen lausa puudu kuna mingil hetkel on Jonathanil käsi paelaga kaelas kuid mingit selgitust selle õnnetuse kohta pole. Igatahes väljaandja TLA Releasing'u poolt halb ja hoolimatu töö :(

101 RENT BOYS
2000
Lavastaja: Fenton Bailey / Randy Barbato
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0252802/

Maailma vanima ameti esindajad, sedakorda 101 meest, kes töötavad meestega ning kelle teenuseid on enamasti võimalik osta Santa Monica Boulevardil, kohtuvad filmitegijatega erinevates motellitubades ning on oma tunnitaksi (50 dollarit) eest nõus tegema ühte nende jaoks üsna ebatavalist toimingut. Nimelt andma intervjuu.



Selle linateose autoriteks on produktiivne tiim Bailey/Barbato, kelle filmograafiasse kuulub tänaseks üle neljakümne, enamasti gay-temaatikaga seotud filmi (siin nimekirjas juba mainitutest näiteks mõlemad Party monster'i filmid) nii televisiooni kui suure ekraani tarvis. Tegu on puhtal kujul dokumentaalkaadritega kus autorid intervjueerisid sada kahte (kuna üks neist osutus hilisema kontrolli käigus alaealiseks, siis tuli need lõigud filmist välja jätta ning talle kiiresti "asendaja" leida) gay-prostituuti ning monteerisid nende antud intervjuudest kokku veidi alla pooleteist tunni pikkuse filmi. Pihtimused on grupeeritud alapeatükkideks, mille pealkirjad näiteks "Losing It," "The First Trick," "Gay," "Straight," "Turn-ons," "Turn-offs," "Pain," "Weird (stuff)," "Drugs," ja "The Future."



Loomulikult ei ole sellise ajapiirangu sees võimalik kasutada kõike filmitut. Nii saabki pikemalt sõna vaid väike osa filmist läbi käivatest 101-st mehest. DVD-l on lisaks filmile ka lavastaja kommentaar ja mõned toimetamata intervjuud, sealhulgas ühe paganausku noormehega, kellel on oma teooria prostitutsiooni kui positiivse nähtuse kohta.

ALL THE QUEEN'S MEN
2001
Lavastaja: Stefan Ruzowitzky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0252223/

Teise ilmasõja lõpp oli küll juba peaaegu käega katsuda kuid brittidel oli iga hinna eest vaja kätte saada sakslaste koodimasin, niinimetatud "Wehrmacht Enigma". Otsustatud oli, et Saksamaale saadetakse erirühm, kelle ülesandeks pidi olema kohaliku elanikkonna sekka infiltreerumine ning vähemalt ühe Enigma-masina pihta panemine. Ainus häda oli selles, et Hitler oli selleks ajaks juba kõik mehed rindele ajanud ja tagalas (nagu ka Enigma-vabrikus) olid ringi liikumas vaid naised. Mis tähendas, et lõpuks hüppas Saksamaa öö varjus langevarjudega lennukist alla ameerika ohvitseri O'Rourke'i (Matt LeBlanc) juhtimisel tegutsev ja kiirkorras kleidikandmise elementaarkursuse läbi teinud nelik.



Õigupoolest on mu käest küsitud, et mis on sellel sundkorras kleite kandvate meeste filmil pistmist homoteemaga? Ega palju peale ühe peaosalise rolli polegi. Üks neljast spioonihakatisest (Tony, keda mängib alati efektne briti koomik Eddie Izzard) on nimelt biseksuaalne. Nagu ta ise ütleb. Kuna ta magab ka bi'dega. Või nagu ta hiljem oma missioonikaaslasele seletab, et tegelikult on ta lesbiline naine, kes on vangistatud mehe kehasse. Ühesõnaga, misiganes. Selge on see, et ta armastatu, kellega ta enne sõda viis aastat koos elas ning nüüd uuesti kupidode armee vibunoolte pininal kohtub, on mees.

Tõestisündinud lool põhinev film pakub mitmeid turtsatama panevaid hetki ja on kohati nii camp, et jääb üle vaid imestada, et ta pole endale saanud suurearvulist andunud fännkonda. Kui sakslased ka tegelikult nii totakad oleks ja arvaks, et need maailma kõige koledamad naiseriietes ja meigi all ehtsate kirvenägudena paistvad mehed (ühe erandiga muidugi, Izzard, kes koomikuna on "elukutseline" drag, oli tasemel) tõesti naised on, siis oleks vähemalt nende pärast küll kumbki maailmasõda olemata olnud.



Esimest korda nägin ma seda filmi umbes siis kui ta välja tuli aga toona ei jätnud ta küll mingit erilist muljet. Ja ka nüüd, oma viis aastat hiljem kui see mulle taaskord ette juhtus ning ma veetsin uuesti natuke rohkem kui poolteist tundi ekraani ees, ei olnud olukord muutunud. Ehk siis veidi üle keskmise hea ja kindlasti samavõrra tobe filmike mida ometigi võib vaadata kui midagi paremat teha pole. Hindeks kolm.

AND THEN CAME SUMMER
2000
Lavastaja: Jeff London
IMDB: http://imdb.com/title/tt0317079/

Brian koos kahe teismelise pojaga sõidab oma kodukohta ning kohtub seal vana semu Kevin'iga. Kevin elab koos teismelise venna, Seth'iga, kes omakorda sõbruneb kiiresti David'iga (Briani lastest vanim) ning veel veidi aja pärast saab sellest sõprusest midagi enamat. Loomulikult tuleb poiste suhe üsna pea välja ja ühel hetkel hakatakse söögilaua ääres asja klaarima. Muu hulgas tuuakse avalikkuse ette ka Sethi traagiline minevik ehk siis lugu, mis algas toreda suvise meelelahutusena, saab siin ootamatult palju tumedamaid toone.



Filmil on kaks erinevat algust ja kuuldavasti pidavat ketaste erinevatel väljaannetel need vahetuses olema. Lavastaja poolt lõpuks kõrvale jäetud algus näitab Sethiga minevikus juhtunu eellugu, teine, originaalses final cut'is kasutatu, on aga lihtsalt peotäis vanu kaadreid. Ja vähemalt siin ma olen Jeff London'iga nõus, et Sethi lugu algusest peale teadmata on selle söögilauajutu mõju suurem.



Film, millega mul on kirglik suhe. Omal ajal sai seda tükk aega taga aetud ja lõpuks hingehinnaga (miskipärast maksis see tollal ca 40 dollarit) ära ostetud ning siis mõttes vist taevani idealiseeritud filmi vaadates selle peale südamepõhjani vihastatud. Hea ja tõsine lugu on väga abitult üles võetud ning kogu asi näeb välja nagu oleks ühel seltskonnal pikal nädalalõpul igav hakanud ning keegi tuli geniaalsele mõttele, et ohhoo! teeme filmi! Raha küll eriti polnud (nii erineva värvitonaalsusega kaadreid ei näe just sageli) aga no millegagi said nad hakkama ning neil endil oli filmimise ajal kindlasti lõbus. Ka ülitõsiste teemade juures kus näitlejahakatised ei suuda kuidagi naeru pidada. Tõsi, ega enamusele neist pole keegi rohkem ka näitlemisetöö võimalust pakkunud.



Üldiselt kasutan ma seda sageli kõigi aegade kõige halvema gei-teemalise filmi näitena. Aga oleks võinud olla üks parimaid. Mnjah.

ANOTHER GAY MOVIE
2006
Lavastaja: Todd Stephens
IMDB: http://imdb.com/title/tt0443431/

Mon Dieu, mon Dieu... See on ikka nii süüdimatu film, et piinlik kohe. Ma ei tea küll täpselt, mida ma siis sellest ootasin aga selline tobedus ei mahtunud isegi mu kõige hullematesse ulmadesse.



Peategelased. Andy (Michael Carbonaro) on üsna kummaliste vanemate (mammat mängib pealegi drag-queen) võsuke, kes üritab selles veidras seltskonnas normaalseks jääda. See tuleb tal tegelikult üllatavalt hästi välja kui mitte arvestada, et ta satub pidevalt igasugustesse kõrvaltvaataja jaoks koomilistesse aga tema enda jaoks piinlikesse jamadesse. Nico (Jonah Blechman) on vist kõige kriiskavam pedeliblikas, keda ma filmiekraanil iial näinud olen. Kujutage ette "Will & Grace'i" Jack'i ta halvimatel päevadel ja keerake sellele tegelaskujule veel niipalju vinte peale kui annab. Absoluutselt üle igasuguste piiride viidud frukt. Nende meigikilode alt, mida Jonah (kes muide on käinud Barõšnikovi juures balletikoolis ning kes omal ajal mängis koos Robert de Niro ja Leonardo di Caprio'ga ka üsna heas filmis "This boy's life") kannab, polegi võimalik aru saada, et 18-aastast poissi mängib heade Hollywoodi tavade kohaselt 31-aastane mees. Hästi sümpaatne Jarod (Jonathan Chase) on selle seltskonna boy-next-door ning neljas peaosaline, Griff (Mitch Morris, lõi muuseas kaasa ka ameeriklaste "Queer as folk'i" tegemisel) kujutab siis endast kohustuslikku nohiku-tüüpi. Ja siis muidugi veel miss Keel, ehk kõiki naisi jalust nõrgaks võttev karm dyke Muffler (Ashlie Atkinson), kelleta poisid kuidagi elatud ei saa.

Mis toimub? Igipõline lugu, kuidas noored mehed üritavad keppi saada ning mis kõik sellel raskel ja okkalisel teel juhtub. Kõik. Kogu stsenaarium. Nagu tuhandetel sama tüüpi filmidel varemgi, ainus erand see, et kõik peaosalised on geid.



Et komöödia? Nojah, ehk tõesti... Tõsi, filmis on lademes nükkeid gei-maailma erinevatele (ning sageli koomilistele) valdkondadele, mõned kahtlemata ka enesekriitilised (nt. NAMBLA-mehed, "lateksiallergia" kui ettekääne bareback'iks, mitmed fetišid jne) aga häda on selles, et enamasti on need ikka üle igasuguste piiride viidud. Ma kahtlustan, et hea hulk neist nüketest ei ütle nn. keskmisele vaatajatele midagi ja teiste puhul võtab seesama tavavaataja ekraanil nähtud utreeringut puhta tõe pähe ning raputab õudusest pead. Ning kujundab arvamuse: "Fuih, millised need homod ikka on ja mille kõigega nad tegelevad!" Mis kõik muidugi toob endaga kaasa järjekordse delfiin-foobikute laine kodumaises veebimeedias. Oijah, see selleks.



Tuttavaid nägusid ning vihjeid teistele filmidele on lademes. Teemale sobivalt vilksab läbi mitu pornostaari (nt. Matthew Rush), briti telestaar Graham Norton mängib Venemaa avarustelt saabunud vahetusõpetajat, kes eraelus harrastab tavapärasest mõnevõrra karmimaid mänge ja ekraanil näeb üllatavalt suurt valikut erineva tõusunurgaga riistu, nii naturaalseid, võltse kui kunstmaterjalist. Mitmed seosed on filmiga "Edge of seventeen", esiteks on mõlema filmi käsikiri kirjutatud Todd Stephens'i poolt (kes on ise ka "AGM" lavastaja), teiseks on "EoS" plakat korraks suurelt kaadris ning kolmandaks teeb "EoS'i" nunnu staar Andersen Gabrych (kes mingi ime läbi on kaheksa aastaga ainult nooremaks muutunud), ka "AGM's" lühikese sutsaka. Aeroobikatreeneri ja go-go tantsija Angel'ina astub üles Darryl Stephens, teist hooaega jooksva populaarse seebi "Noah's Arc" nimikangelane, lõputult on vihjeid "QAF'ile" ja seda nimekirja saaks veel pikalt jätkata. Ning sellest, et kogu lugu on ülesehitatud "American pie"-mudelile, on juba niigi igal pool räägitud.



Kui kellegil kõigest sest stereotüüpide ekspluateerimisest ning peldikupoti huumorist väheks jäi, siis DVD-l on ka väljalõigatud stseene, mis täiendavad seda hullust. Aga jah, film on tõesti nii piinlik, nii piinlik...

BENT
1997
Lavastaja: Sean Mathias
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0118698/

Martin Sherman'i skandaalse näidendi (mis ka meil Vanalinnastuudios 2003. aastal lavale jõudis) ekraniseering on lugu kolmekümnendate aastate Saksamaast. Max on hea väljanägemisega noor gay-mees, kes õnnetu juhuse tõttu (lähem suhtlemine ühe Röhm'i meeskonda kuuluva pruunsärklasest sõjamehega) satub Hitleri-meelsete natside huviorbiiti ning on sunnitud oma elu eest põgenema. Ometi püütakse tema ja ta elukaaslane kinni ning Maxi (kes lõpuks saadetakse Dachau koonduslaagrisse) ees on ülirasked valikud.



Suurepärane näitlejate seltskond (peaosaline Clive Owen, Sir Ian McKellen, Sir Mick Jagger (jah, seesama Rolling Stones'i frontman), Brian Webber, Lothaire Bluteau) on hakkama saanud hea filmiga mis üsna täpselt järgib näidenditeksti (ja sellest tulenevalt on tugevalt dialoogikeskne ning võib tunduda suhteliselt staatiline) kuid visualiseerib seda mõnevõrra rohkem kui see teatrilaval võimalik oleks. Eraldi on minu meelest märkimist väärt Jaggeri esitatud laulu ("Streets of Berlin") taustal toimuv üsna dekadentlik avastseen viimasest meeleheitlikust vabadusest vahetult enne "Pikkade nugade ööd" ja enne natside poolt alustatud "kruvide kinni keeramist". Ja tõeliselt hea meel on mul selle pärast, et MGM ei hakanud filmi (just seda avastseeni) nudima ning leppis NC-17 reitinguga mis turunduslikust seisukohast ju kõige targem ei ole. Igatahes on kettal film väidetavalt täpselt selline nagu ta lavastaja poolt mõeldud oligi.

DVD-l on film (1.85:1 widescreen), treiler ja kolmes (inglise, prantsuse, hispaania) keeles subtiitrid.

BORSTAL BOY
2000
Lavastaja: Peter Sheridan
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0221838/

Teise Maailmasõja aegne Inglismaa. Iirimaalt saabub teiste seas Liverpooli ka 16-aastane Brendan (Shawn Hatosy), noor IRA võitleja, kelle eesmärk on sõdida inglise ülemvõimu vastu oma kodumaal ja selleks üks pisike pommike plahvatama panna. Ta võetakse aga kinni ja saadetakse vangi. Või õigemini, kuna tegu on alaealisega, siis asutusse, mille nimi oli vist British Reform School ja mis on midagi analoogset meie kolooniale. Selle erandiga muidugi, et situatsioon koloonias sees on tunduvalt inimlikum. Igatahes satub Brendan Borstalis silmitsi oma vaenlastega, see tähendab inglastega, kes takkapihta veel ka kurjategijad. Ja oma suureks üllatuseks avastab noor vihane iirlane, et ta vaenlased on tegelikult täpselt samasugused inimesed kui ta ise. Samasuguste soovide, tahtmiste, hirmude ja ihadega. Üks ta kaaslastest on Charlie Milwall (Danny Dyer), kapist väljas gayst mereväelane, kellega peale mõnevõrra probleemset tutvumisperioodi saab alguse suur sõprus.

Kaks olulist tegelast Borstalis on veel koloonia ülem Joyce, keda mängib pea alati fantastiline Michael York ning Joyce'i maalikunstnikust tütar Liz, kellesse Brendan armub. Asjad ei suju elus teatavasti aga kaugeltki lihtsalt ja nii saavad asjaosalised mitmesuguseid kogemusi, halbu ja häid.



Muide, Liz'i mängiv Eva Birthistle osales ka ühe teise olulise iiri lavastaja, Neil Jordani (Interview with the vampire; The crying game jne) seni viimases ja maailmas (ning sealhulgas gei-maailmas) kõneainet tekitavas filmis "Breakfast on Pluto" (2005). Iirlane Peter Sheridan aga, kellele "Borstal boy" oli esimeseks täispikaks mängufilmiks, on pärit tuntud ja tunnustatud teatri- ja filmiperekonnast, näiteks on ta venna Jim'i kontos meilgi mitmel pool linastunud "In the name of the father". Kui aga nüüd Peter'i filmi juurde tagasi tulla, siis ainuke negatiivne asi kogu krempli juures on asjaolu, et kettal pole subtiitreid. Häda nimelt selles, et osa tekstist on nii kohutava iiri aktsendiga, et heast portsust jutust ei saanud mina igast kolmandast sõnast üldse aru. Mõnda eriti segast kohta pidin kolm-neli korda vaatama, enne kui kõrv hakkas tuttavaid sõnu tuvastama :(

Üks vähestest (järjekorras ehk mõneteistkümnes?) iiri filmidest, mida mul on õnnestunud näha. Lugu põhineb tegelikult tuntud iiri kirjaniku Brendan Behan'i mälestustel ja neile, kes teavad tema hilisemat elu (pidevad arreteerimised purjuspeaga skandaalitsemise, tulistamise ja Jumal teab mille pärast veel), võib see film tunduda olevat hoopis kellestki teisest. Eks inimesed muutuvad... Ja kes ka ei ole Behanist varem midagi kuulnud, sest pole hullu. Need võivad seda vaadata rahulikult kui suurepärast täiskasvanuks saamise filmi.



Inimene teeb sageli impulsiivseid ja pealtnäha ebaolulisi otsuseid kuid ometi hakkab vahel selliste otsuste tagajärjel mõni asi vääramatult oma fataalse lõpu poole liikuma. Sellise lõpu poole, mis kõrvaltvaataja jaoks on selgelt õnnetu ja kahetusväärne juhuslikkus aga asja sees olija teab, et ainult ühe oma sõna või liigutusega lükkas just tema selle saatusliku sündmustevankri veerema. Ja et kõik võiks olla teisiti...

Kui selliseid juhtumeid saab ühes elus liiga palju, siis murdub ka kõige tugevam vaim. Võib-olla just see oligi üks põhjuseid miks Brendan Behan kogu elu viinakuradiga võitles ja selle võitluse vaid 41 aastasena kaotas?

Emotsionaalselt ülitugev film. Maksimumpunktid.

BOYS LIFE
1995 (DVD väljaandmise aeg)
Lavastaja: Brian Sloan / Raoul O'Connell / Robert Lee King
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0112570/

Kolmest lühifilmist koosnev kogumik erinevatelt autoritelt.

1. "Pool days" (27 minutit, 1993) - Lavastaja: Brian Sloan

17 aastane, keskkooli viimases klassis õppiv Justin töötab õhtuti ujulas turvamees-koristajana. Ja saab ülemuselt konkreetse näpunäite hoida eriliselt silm peal dushiruumil, kus mehed vahel kipuvad ulakusi tegema. Paraku avastab hoolsalt instruktsioone järgiv Justin, et paljad lihaselised mehed tekitavad ka ta enda alakehas vere ümberpaiknemist. Paralleelselt üritavad Justini sümpaatiat võita nii ta ülemus Vicky kui selle vana tuttav Russell ja poiss peab otsustama, kes ta siis lõppude lõpuks ise on.



2. "A friend of Dorothy" (33 minutit, 1994) - Lavastaja: Raoul O'Connell

Winston (keda mängib lavastaja ise) on kute ja armsa, kuigi veidi nohikliku olemisega New Yorgi tudeng, kes armub oma peatselt LA'sse sõitvasse toakaaslasesse ja samal ajal üritab enda gay-olemust ümbritsevasse maailma sobitada. Selline iidvana lugu. Mis on iseenesest üsna igav. Aga filmis on vahvaid hetki. Kindlasti näiteks trampimise stseen avalikus WC-s, kreisid peod, kuhu poiss ilmselge võõrkehana satub ja veel üht-teist :) Samas on IMHO tegu käesoleva kogumiku nõrgima filmiga. Ja see klisheelik pealkiri! Kui Liza Minnelli'le makstaks iga korra eest kümme senti, mil ta mammat homoiidolina ekspluateeritakse, no ta oleks ikka veel väga palju rikkam kui ta niigi on... "Somewhere over the rainbow..."



3. "The disco years" (30 minutit, 1991) - Lavastaja: Robert Lee King

Aasta 1978. Tom elab koos emaga, kes on veidi mures, et poeg tüdrukutega eriti tegemist ei tee. Osaliselt silmas pidades eesmärki teha poisile tutvumisodüsseia kergemaks, veab mamma ta poolvägisi diskotantsu kursustele. Tom armub aga ema püha eesmärki mitte millekski pidavalt hoopis ühte enda sporditiimi kutti kuid peale üürikest õnnehetke keeravad asjad karmiks ja homofoobia astub jõuliselt ta ellu. Ning ta peab kiiresti otsustama, mida selle kinnise kapiuksega ette võtta. Saatuse irooniana saab kõigi nende kriiside järel üheks lohutuseks Tom'i jaoks just diskotants... Siinse kogumiku parim film!

BOYS LIFE 2
1997 (DVD väljaandmise aeg)
Lavastaja: Nickolas Perry / Tom DeCerchio / Mark Christopher / Tom Donaghy
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0118762/

Neljast lühifilmist koosnev kogumik erinevatelt autoritelt.

1. "Must be the music" (20 minutit, 1996) - Lavastaja: Nickolas Perry

Reede õhtu Los Angeleses. Neli noort meest on teel klubisse, et seal tantsida ja ka muidu huvitavalt aega veeta. Siis näidatakse natuke klubielu ning siis sõidavad nad tagasi kodu poole. Ja ausalt öelda suurt muud selles filmis ei juhtugi. Ahjaa, üks kutt annab teisele veel oma pager'i numbri. Kõik. Selline pinnapealne lugu.



2. "Nunzio's second cousin" (18 minutit, 1994) - Lavastaja: Tom DeCerchio

Vincent D'Onofrio portreteerib seersant Tony Randozza't, musklis gay'd Chicagos, kes juhtumisi on ametilt politseinik. Ühel öösel jalutab ta parajasti baarist tulles koos oma armukesega mööda öist tänavat kui nad satuvad pesapallikurikatega varustatud gay-basher'ite rünnaku alla. Professionaalselt keerab võmm segase seisu enda kasuks, annab ründajatele pisukese õppetunni ning võtab ette natuke lähemalt suhelda nende liidri Jimmy'ga, kutsudes teda järgmisel õhtul enda juurde koju. Poiss ilmubki kohale (ega tal ausalt öelda palju muid valikuid polnudki) ning järgnevas stseenis, kus Tony natuke seniilse mammana särab Eileen Brennan, saab Jimmy üsna karmi tolerantsuse õppetunni.



3. "Alkali, Iowa" (17 minutit, 1996) - Lavastaja: Mark Christopher

Oma perekonnale kuuluvas farmis, kusagil Iowa pärapõrgus, maadleb noor mees oma seksuaalse identiteediga. Midagi, mis ei ole Kesk-Lääne macho'likkusest nõretavas keskkonnas kindlasti mitte lihtne. Ootamatult kaevab ta sõna otseses mõttes välja hästi ära peidetud, vana roostetanud plekist karbi, mis kunagi kuulus ta Vietnami sõjas surma saanud isale. Ja karbis olid tõendid aastaid maha vaikitud saladusest. Vanad gay-ajakirjad... Samavõrra nagu toob see leid mõtteainet ning samas ka selgust ja kergendust Jack'ile ("Mu isa oli üks 'meie' seast."), samavõrra on see lugu valulik ta vanavanematele.



4. "The dadshuttle" (23 minutit, 1996) - Lavastaja: Tom Donaghy

Film isast ja pojast. Peale perekondlikku söömaaega sõidutab isa poega raudteejaama ning vestlus, mida nad sõidu ajal peavad, muudab nende elu igaveseks. Keegi kirjutas kusagil, et selle filmi puhul on öeldavast veel olulisem see, mis jääb välja ütlemata. Väga erinevaid arvamusi põhjustanud lühifilm.



Selle kogumikuga on tegelikult veel üks lugu. Nimelt omal ajal kinodes (ja väidetavasti ka varasematel VHS-versioonidel) koosnes see veidi teistsugusest valikust. Viimaseks filmiks oli siis hoopis Peggy Rajski lavastatud 23-minutine film Trevor (vt. http://www.imdb.com/title/tt0111486/) aga kuna sellel filmil läks nii hästi/halvasti, et ta võitis parima lühifilmi Oscari, siis anti see loomulikult välja eraldi kettal ning Boys life 2 DVD sai selle asemele "The dadshuttle".

BOYS LIFE 3
2000 (DVD väljaandmise aeg)
Lavastaja: Jason Gould / Lane Janger / Bradley Rust Gray / David Fourier / Gregory Cooke
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0265101/

Viiest lühifilmist koosnev kogumik erinevatelt autoritelt.

1. "Inside out" (27 minutit, 1997) - Lavastaja: Jason Gould

Alexis Arquette, Elliott Gould, Jon Polito ja tont teab kes veel. Staaridest kubisev lühifilm räägib raskustest, mida peavad elus taluma kuulsate vanemate võsukesed, eriti veel siis kui neid kõikjal jälitab natuke totakas paparazzi. Lõbus filmike.



2. "Just one time" (8 minutit, 1998) - Lavastaja: Lane Janger

Juba mõnda aega koos elanud (hetero)paarike hakkab abielluma. Peigmees tahab ükskord ometi teoks teha oma ammuse unistuse ning nii ta siis esitab oma tulevasele naisele soovi olla kordki voodis koos kahe naisega. Ainult üks kord! Pruut ei ole asjast just vaimustuses kuid lõpuks on ühel teatud tingimusel mehe ettepanekuga nõus... Sama seltskond on teinud sama loo põhjal ka täispika filmi.



3. "Hitch" (18 minutit, 2000) - Lavastaja: Bradley Rust Gray

Sundance filmifestivalil äramärkimist leidnud töö räägib kahest mehest ning nende ühisest autosõidust. Üks on gay ja teine ei ole ning loomulikult võtab esimene kätte ning hakkab teise väikest viisi ära armuma. Visuaalselt IMO väga ilus film, selliseid efektseid kaadreid ei näe just sageli.



4. "Majorettes in space (Des majorettes dans l'espace)" (6 minutit, 1996) - Lavastaja: David Fourier

Nõukogude kosmonaut Dmitri'le meeldivad väikesed trummilööjatest tüdrukud. Catherine ja Laurent armastavad armatseda. Paavst armastab lennujaamu. Vincent jälle armastab mehi... Koomiliselt esitatud lugu räägib tegelikult väga tõsistest asjadest siin ilmas.



5. "$30" (19 minutit, 1999) - Lavastaja: Gregory Cooke

Isa annab pojale sünnipäeva puhul raha ning saadab ta prostituudi juurde süütusest lahti saama, ise ukse taha kiibitsema jäädes. Tüdruk saab kiiresti aru, et temal kui naisterahval pole tehnilistel põhjustel võimalik sellele poisile küll midagi õpetada kuid sellest hoolimata pakub poisile ikkagi öö, mis naljalt ei unune. Öö, mil poiss saab esimest korda tunda, et maailmas on küllaga inimesi, kes aktsepteerivad temasuguseid noormehi täielikult ega tee seksuaalsest orientatsioonist mingit probleemi. Hästi mõnus film.

BOYS LIFE 4: FOUR PLAY
2003 (DVD väljaandmise aeg)
Lavastaja: Phillip J. Bartell / Alan Brown / Brian Sloan / Eric Mueller
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0369295

Neljast lühifilmist koosnev kogumik erinevatelt autoritelt.

1. "L.T.R. (Long-Term Relationship)" (16 minutit, 2002) - Lavastaja Phillip J. Bartell - fiktiivne dokumentaalfilm kahe kõrvuni armunud noormehe (20. ja 21. aastased) "igavesti kestva" suhte arengust mõne nädala jooksul. Humoorikate kõrvalpaladena mõjuvad poiste sõprade ning "kaameramehe" sekkumised nende omavahelistesse suhetesse.



2. "O beautiful" (31 minutit, 2002) - Lavastaja Alan Brown - tegevus toimub kusagil New Jerseys ja film räägib loo öisel maisipõllul vägistamise ning peksmise ohvriks langenud noorest gay-mehest, keda siis mõne aja pärast üks ründajatest taaskord otsima tuleb. Tuletas mulle oma kohati üsna intensiivse dialoogi pärast (mida omakorda rõhutab 'split-screen') millegipärast Martin Sherman'i "Benti" meelde, ka siin on teemaks homofoobses ühiskonnas gay'ks olemine ja selle teadmisega elamine.



3. "Bumping Heads" (24 minutit, 2002) - Lavastaja Brian Sloan - 35. aastane mees kohtub ühel järjekordsel peol endast 11 aastat noorema, narkomaanist peakattedisaineriga ning armub. Noorem mees aga tahab hoida suhet "ainult sõpruse" tasandil. Filmi tegevus toimub haiglas kus peahaavaga Craig'il (see 35. aastane) uuritakse võimalikke tüsistusi ning on põimitud 'flashback'idega' milledes omakorda jutustatakse sellele peahaava tekkimisele eelnenud lugu.



4. "This Car Up" (16 minutit, 2003) - Lavastaja Eric Mueller - kontoritöötaja ja jalgrattaga linna mööda sõitva kulleri põgusast kohtumisest tekib mõlemapoolne "armastus esimesest silmapilgust". Fantastiline split-screen'i kasutamine ning suurepärane muusikataust teevad selle üheks parimaks gay-teemaliseks lühifilmiks, mida ma näinud olen! Pealkiri muide vihjab selles loos ühe kõrghoone liftile :)

BOYS TO MEN
2001 (DVD väljaandmise aeg)
Lavastaja: Phillip J. Bartell / Duncan Tucker / Dan Castle / Carl Pfirman
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0283960/

Neljast lühifilmist koosnev kogumik erinevatelt autoritelt.

1. "Crush" (28 minutit, 2000) - Lavastaja: Phillip J. Bartell - Film algab paljutähenduslike kaadritega, kus üks varateismeline tüdruk lõikab ajakirjast välja ilusa poisi pildi ja kleebib selle seinale. Ühes teises kohas lõikab täpselt sama pildi välja ka üks teismeline noormees, tema peidab selle aga seinale kinnitamise asemele oma salajaste väljalõigete mappi... Siis juhtub niimoodi, et nimetatud tüdruk ja noormees kohtuvad ning tüdruk armub ära. Ja siis juhtub veel ühte ja teist :) Mõnus ja lõbus filmike mis kohalikus pingereas platseerub auväärsele teisele kohale.



2. "The Mountain King" (21 minutit, 2000) - Lavastaja: Duncan Tucker - Kaks noort meest kohtuvad rannal ja järgnevatel päevadel suhtlevad kõikvõimalikel tasanditel. Selline üksjagu segasevõitu stooriga "seisundi-film". Lahtiseks jääb nii filmis näidatule eelnenu kui ka järgnev.



3. "..lost" (5 minutit, 2000) - Lavastaja: Dan Castle - Porno. Sõna otseses mõttes. Vaieldava väärtusega moraalilugemisega lõpusekunditel. Minu jaoks on selle filmi väärtus aga hoopis puhtemotsionaalselt isiklik, nimelt mossitab peaosaline ühel hetkel täpselt samamoodi nagu üks silmapiirilt kadunud kuid sellegipoolest väga oluline inimene. Inimene mu minevikust :)



4. "The Confession" (23 minutit, 2000) - Lavastaja: Carl Pfirman - Üle kolmekümne aasta koos elanud gay-paari üks pool on suremas (ja ei, see EI OLE jälle AIDS) ning nõuab ootamatult enda juurde preestrit, kellele pihtida. Põhjustel, mille juured on kaugel minevikus, on kirikuteenri kojukutsumine ja kogu kiriklik tseremoniaalsus teise mehe jaoks mõeldamatu. Ometi "satub" majja mustanahaline noor preester ning pealesuruv aeg sunnib mehi oma seniseid tõekspidamisi korrigeerima. Vaieldamatult ketta parim film.

CHICKEN TIKKA MASALA
2005
Lavastaja: Harmage Singh Kalirai
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0449000/

Arstitudengist Jimi (Chris Bisson) on Indiast Inglismaale kolinud vanemate ainus poeg, kes ühel heal päeval vanematele külla minnes satub ootamatult omaenda kihluspeole. Vanemad ning vanaema on leidnud talle tulevaseks elukaaslaseks nende endi kodukülast pärit tüdruku Simrani ja energiliselt kõik juba ära korraldanud. Tüdruk on ju kena ja ega Jimil väga eriti midagi ta vastu nagu polekski kui välja jätta üks pisikene detail: ta nimelt elab juba aastaid oma armastatuga koos ning selleks on perekonna poolt lihtsalt ta parimaks sõbraks peetav Jack (Peter Ash). Poisid on endale pesa sisse seadnud Jack'i alkohoolikust tädi Vanessa (Sally Bankes) juures, sealsamas elab ka Vanessa väike tütar Hannah, kes, nähes kuidas nende senine elukorraldus hakkab uppi lendama (tulevane peigmees lihtsalt ei suuda vanematele loo tagamaid ära rääkida), üritab olukorda päästa ning väidab Jimi pruudile, et ta on Jimi tütar. Simran ja Jimi suguvõsa lähevad õnge ning lahti läheb paanika. On selge, et uute asjaolude valguses ei tule Simraniga abiellumine enam kõne allagi, samas on aga juba pulmad välja kuulutatud ning pidulised kutsutud. Sellest, et kogu see trall tekitab ka poiste omavahelistes suhetes leebelt öeldes mõningaid pingeid, ei maksa üldse rääkidagi...



Peategelasest, kes on peamiselt tegelenud teleseriaalides kõrvalosade täitmisega, polegi nagu suurt midagi rohkemat rääkida. Peter Ash aga on oma põselohkudega hetkel kahtlematult üks maailma nunnumaid näitlejaid, rohkem on ta ehk tuntud "Footballer's wives'ist", mille tiimiga ta liitus 2003. aastal. Siis ei saa ma üle tundest, et IMDB on vähemalt Sally Bankes'i koha pealt poolik. Ma olen peaaegu valmis ome mütsi sööma hakkama, et ma olen seda näitlejannat näinud mingis filmis või seriaalis, mille nimi mulle küll meelde ei tule aga mida ei ole kindlasti ka andmebaasis toodud nimekirjas. Ja ei, ma ei mõtle siin "Little Britain'i". No olgu, misiganes. Kõige staazhikam tegelane filmis on aga muidugi Jimi isa mängiv Saeed Jaffrey, 1929. aastal Indias sündinud mees, kelle rollide hulk on aastate jooksul kasvanud rohkem kui saja viiekümneni. Muide, sama mees osales kaheksakümnendate aastate keskel ka ühes brittide tolleaegses parimas gay-teemalises filmis "My beautiful laundrette".

Bollywoodile tüüpilisi laulu- ja tantsunumbreid siin pole. Või noh, õigupoolest üks tantsunumber isegi on aga see on liiga koomiline, et seda tõsiselt võtta. Kogu film ise mängib kahtlaselt tugevalt samasse väravasse kuhu on tee sisse teinud juba ka näiteks "Touch of pink" (2004) või isegi (kui veel rohkem ajas tagasi minna) Ang Lee ("Brokeback mountain'i" lavastaja) üks varasemaid töid "Hsi yen" (AKA "The wedding banquet", 1993)



Film on oma kvaliteedilt kohutavalt hüplik. Headest ja hästi üles võetud stseenidest kuni kohutava kvaliteediga kaadriteni, mille keegi suvaline jorss oma odava videokaameraga vehkides kogemata lindile oli saanud. See, et tegu oli eeldatavasti taotlusliku ettevõtmisega, ei ole siin mingi vabandus. Lugu jooksis koperdades üle kivide ja kändude ning tagantjärgi ma mõtlen, et huvitav küll, kuidas nii paljude iseenesest tugevate karakteritega filmist lõppkokkuvõttes selline uinamuina tuli. Midagi on lavastajal kusagil väga valesti läinud ja kuskil filmi teise poole peal ma juba mõtlesin, et huvitav, kas see on mõne filmikursuse tudengite näpuharjutus? Et igaüks lavastas ja filmis mõne stseeni ning siis pandi sellest kõigest kokku mingi asi? Aga vähemalt ametlikud allikad keeravad selle teooria pea peale. Nojah.

Film oli kohati ka jube moraalne. Seda, et valetamine ei ole ilus, tõestatakse mitu korda aga üks filmi moraalidest oli muidugi ka see, et kui aeg on käes, siis rääkige oma perekonnaga ja tulge neile kapist välja. See võib säästa hiljem kõiki osalisi mitmetest piinlikest situatsioonidest. Nagu näiteks ilmatu hulga pulmakülaliste pidusse kutsumisest ja see lõpeb ainult paremal juhul nii nagu juhtus selles filmis.



Hindeks saagu peale mõningat kaalumist viiepallisüsteemis kaks ja pool, mis ümardades annab siis vist kolme :)

CHILL OUT
1999
Lavastaja: Andreas Struck
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0260799/

Johann (Sebastian Blomberg) on gay-prostituut, kes lisaks maailma vanima ameti pidamisele virutab oma klientidelt veel ka raha ja krediitkaarte. Anna (Tatjana Blacher) on büroos töötav ametnik, kelle Max (hurmav Barnaby Metschurat), kontorihoone turvamees ja samuti ka ühe ööklubi DJ, ühel õhtul kogemata luku taha paneb. Peale pisukest vandumist, otsustab Anna, asine naisterahvas nagu ta on, majast akna kaudu lahkuda ja sellises üsna ebatavalises olukorras tutvubki Max Annaga. Üsna pea kohtub Anna saatuse tahtel ka Johann'iga ning järjekordne klassikaline armukolmnurk gay-heteronaine-bimees on sündinud. Kui siia lisada veel suur pärandus ja veel üht-teist, siis lõpptulemus ongi Chill out.



1965. aastal sündinud stsenaristi ja lavastaja TV jaoks tehtud sümpaatne esikfilm on üksjagu ringelnud igatsorti festivalidel aga ju ta siis sattus halba aega, igatahes auhindadega see film kiidelda ei saa. Samal ajal tiirles neilsamadel festivalidel ka näiteks minu poolt jätkuvalt väga halvaks filmiks peetav Paragraph 175 millele poliitkorrektsuse huvides ju lihtsalt tuli palju rohkem tähelepanu pöörata kui mingile suvalisele Chill out'ile. Ja muidugi vähemalt tosin auhinda anda...



Üks oluline tegelane on selles filmis veel ja selleks on Berliin. Mitte see glamuurne Berliin mida me oleme harjunud viimasel ajal klantspiltidelt nägema vaid tavaline külma sõja järgne Euroopa suurlinn kus elavad oma üsna värvitut ja ühelaadset igapäevaelu sajad tuhanded tavalised tööinimesed. Kusagil poole filmi peal olin ma üsna kindel, et lugu läheb omamoodi Pier Paolo Pasolini Teorema jälgedes, et Johann on moodsa aja Külaline. Keegi, kes astub teiste inimeste ellu, keerab selle pöördumatult pea peale ning siis lahkub, jättes maha parandamatult tühjad elud. Keegi, kes hoolimata oma inimlikest pahedest võib olla kes iganes, kasvõi Jumal ise. Aga ei, loomulikult arvasin ma valesti ja siinne film läks oma rada pidi :)



Niih, ja nagu paremates telesaadetes öeldakse: "See pole veel kõik!" Nimelt on DVD-l lisaks veel üks lühifilm:

FERKEL 1998 Lavastaja: Luc Feit IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0346979/

See ingliskeelses maailmas rohkem Piglets'i nime all tuntud saksa tegijate (lavastaja on ise näitlejana mänginud rohkem kui kolmekümnes filmis ja seriaalis) lühifilm on vaimukas ja musta huumoriga vürtsitatud kinematograafiline laast mis oma (ilma tiitriteta) kahe ja poole minuti pikkusesse ekraaniaega mahutab hea hulga selliste gay-meeste igapäevaelu problemaatikast, kellede kõrvaltubades elavad mõnevõrra kiuslikud vanaemad. Ja lisaks kõigele tundub antud vanaema olema esiteks kõva bareback'i pooldaja (arvestades seda kuidas ta lapselapse kondoomist vabastab ning seda tagasi andmast keeldub) ja teiseks (arvestades filmikese lõpukaadreid) äärmiselt rikutud huumorimeelega :D

See filmike on esindatud veel ka vähemalt ühel Picture This! poolt välja antud lühifilmide kogumik-DVD-l, millel nimeks Boys briefs (1999).

COWBOYS AND ANGELS
2003
Lavastaja: David Gleeson
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0377701/

Shane ja Vincent on kaks väga erinevat iiri poissi, kellest olude tahtel saavad korterinaabrid. Shane on hiljuti Dublinisse kolinud, konservatiivselt riietuv, "korralikus" (loe: igavas) firmas töötav, paipoisi välimusega heterokutt, kes armub kohalikus kiirsöögikohas töötavasse Gemmasse. Vincenti näol seevastu on meil tegemist täiesti teisest maailmast pärit noore moedisaineriga, kes juhtub muuseas olema Gemma endine klassivend, hea sõber ning takkapihta veel (loomulikult?) gei, kes tavatseb Gemmaga ühes voodis magada. Shane on ema hoolitsuse alt just pääsenud omaette elama, Vincentil on iseseisvusega tunduvalt suuremad kogemused. Samavõrra nagu arenevad poiste omavahelised suhted, vajub Shane oma "uues elus" üha sügavamale narkootikumidega kaubitsejate võrku. Halba seltskonda sattunud Shane'i sõprus Vincentiga pannakse ka korralikult proovile. Ühe väikese ent olulise kõrvalliinina on hästi esitatud eluaeg ühes (selles "korralikus") firmas töötanud ning nüüd pensionile mineva Jerry (kellega Shane väga hästi läbi sai) lugu. Mis omakorda aitab Shane'il lõpuks otsustada, kuidas oma eluga edasi minna. Või nagu ta ise filmi lõpus ütleb: "I found my voice. Show me how to use it."



Sümpaatne film täiskasvanu(ma)ks saamisest mis lõppkokkuvõttes osutus hoopiski positiivsemaks kui poole vaatamise pealt tundus olevat. Näitab elu sellisena nagu see on (siiski väga naturalistlikuks minemata) ning samas jääb ka moraalilugemine leebeks. Mis muidugi ei tähenda, nagu poleks siin klisheesid. On ikka, aga kus neid tänapäeval poleks? Ja kõige lõpuks paistab see iiri film silma ka hää heliribaga



Leidsin, et see film on ka PÖFF'il linastunud, niisiis kopeerisin siia nahaalselt ka nende lehelt pärit info:

KAUBOID JA INGLID
"COWBOYS AND ANGELS "
Iirimaa , Saksamaa , 2003 | 90 min
Keel - inglise,

Shane Butler on kena välimusega kahekümneaastane noormees, kel sihiks kunstikool, kuid paraku on ta sunnitud tsiviilteenistuses aega surnuks lööma. Limericki kolides saab tema kaasüüriliseks disainitudeng Vincent Cusack ning neist saavad peagi lahutamatud sõbrad. Shane armub Vincenti parimasse sõpra Gemmasse, kes õpib samuti kunsti ja töötab kiirtoidurestoranis. Soovides neiule raha abil muljet avaldada mässib Shane end kahtlastesse tehingutesse ning seab enda ja Vincenti elu ohtu. Kas sõprussuhted peavad noore mehe mõtlematuse tuleproovile vastu? Ja kuhu areneb äsja alanud armastus?

Rezhissöör: DAVID GLEESON
Osatäitjad: Michael Legge, Allen Leech, Amy Shiels, Frank Kelly, David Murray
Stsenarist: David Gleeson // Operaator: Volker Tittel // Tootja: Wide Eye Films
Festivalid ja auhinnad: Rio de Janeiro, Dublin, Philadelphia, Karlovy Vary

Linastus Tallinnas: 07.12.2004 17:00 Coca-Cola Plaza 6 / 09.12.2004 22:00 Kosmos 2

FRIENDS AND FAMILY (FRIENDS & FAMILY)
2001
Lavastaja: Kristen Coury
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0206762/

New Yorgis elab üks maffiaboss, kes on natuke hädas oma perega. Tütar kihlub vanemate teadmata mingi tundmatu provintsikutiga ning mõlemad pojad, kes peaks peretraditsioone edasi viima, on huvitatud hoopis üks gastronoomiast ning teine kõigest, mis seotud kangastega. Samas on don Patrizzi teenistuses kaks noort meest, kes on just sellised nagu ühed mafioosod olema peaksid: nutikad, osavad ja kui vaja, ka halastamatud. Natukene langeb klisheest välja küll asjaolu, et need kaks meest, filmi peategelased Stephen (Greg Lauren) ja Danny (Christopher Gartin) elavad avalikult koos. Gay-maffia selle sõna otseses tähenduses! :)



Lugu läheb käima siis kui selgub, et nii Stepheni kui ka ristiisa tütre kihlatu vanemad tulevad kõik New Yorki. Poistele tekitab peavalu asjaolu, et Stepheni ema ja isa ei tea midagi nende tegelikust "tööst", vanemate teada tegutsevad poisid catering-äris. Takkapihta tuleb mammal lennukis geniaalne mõte, et poisid saavad ju siis oma firma kaudu korraldada papale sünnipäeva auks suurlinnas õhtusöögi. Häda on ainult selles, et kumbki ei oska absoluutselt süüa teha, isegi mikroahjus toidusoojendamine lõpeb katastroofiga. Ja selle don'i tütre kaudu perekonda pürgiva provintsikuti vanemad jälle on otsustanud oma militaarhulludest kambaga tulla New Yorki uut revolutsiooni tegema.



Plaadiümbris teatab, et film pärineb samadelt tegijatelt, kes olid ka "Sordid lives'i" ning "Gods and monsters'i" valmimise juures. Ma ei hakanud näpuga järge ajama, kellega siis täpselt tegu (keegi filmis pettunud vaataja arvas sarkastiliselt, et ehk oli neil filmidel sama toitlustustiim) aga igatahes ei ole nendeks mitte lavastaja ega stsenarist (vastavalt siis Kristen Coury ja Joseph Triebwasser, kellest mõlemile on see seni (2006 aasta lõpp) jäänud ainsaks suuremaks filmiks) kuigi esimesena nimetatud filmi teravmeelset musta huumorit ja nutikat dialoogi jagub päris mitu törtsu ka siia. Variety igatahes tituleeris "Friends and family" ristteeks "La cage aux folles'" ja "Sopranod'e" vahel. Selline lahe meelelahutus.

Ja päris viimane põgus stseenike seal rõdul oli tõsiselt armas. Võimalik, et kõige ilusam armastusavaldus gay-teemalistes filmides üldse.

GET YOUR STUFF
2000
Lavastaja: Max Mitchell
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0218298/

"The perfect designer couple meets the Foster kids from hell!"

See tagline võtabki filmi põhimõtteliselt kenasti kokku. Phil ja Eric on ilus ja elus hästi edasijõudnud paar, kes tahab elult midagi veelgi rohkemat. Nad on teinud otsuse adopteerida beebi ning selleks kõik kenasti ette valmistanud. Põhimõtteline nõusolek sotsiaaltöötajalt on samuti olemas, puudub ainult vajalik laps. Samas on nendega suhtlema pandud sotsiaaltöötajal ristiks kaelas 12-aastane alkohoolikust TJ ning selle noorem vend. Beebiga meelitades (või õieti lausa välja pressides) sokutab sotsiaaltöötaja probleemsed vennad Phili ja Ericu suurepärasesse Beverly Hillsi majja. Üheks ööks. Millest saab kaks ja siis juba palju öid ning mis tähendab, et elu sääl künka peal ei ole just enam kõige rahulikum.



Muhe film, intrigeeriv story-line ja kontseptuaalselt hea lugu "uue ajastu peremudelist" debütant Max Mitchellilt (kes oli nii stsenarist, lavastaja kui ka produtsent) kuid näitlejatööd olid minu silmade jaoks rohmakavõitu. Ja loogikaapse oli kah küllaga. Näiteks jõuavad Phil ja Eric lõplikule veendumusele beebi adopteerida siis, kui nad avastavad, et lõputud peod nende aias ei jäta eriti palju ruumi privaatsusele. Väikese lapsega majas on muidugi privaatsust tunduvalt rohkem (sarcasm off). Samuti just siis, kui poistega hakkab mingi normaalne läbisaamine toimima, võtavad nad enda juurde elama poiste joodikust ja prostituudist ema, kes lööb kogu selle hapra tasakaalu loomulikult sassi aga lõpuks on jälle kõik õnnelikud... Ja nii edasi.

GO
1999
Lavastaja: Doug Liman
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0139239/

Ronna, 18-aastane supermarketi kassiir vajab kiiresti raha, et oma korteriomanikule tasuda mitusada dollarit üürivõlga. Simon, sealtsamast supermarketist, tahab nädalalõpuks sõpradega Las Vegasesse pidutsema minna. Mis viib auto varguseni, stripibaarini, kohaliku allilmabossi väljavihastamise ning ülepeakaela põgenemiseni. Adam ja Zack on aga kaks seebiooperistaari, kes on politseile marihuaanaga vahele jäänud ja üritavad end nüüd iga hinna eest edasistest pahandustest säästa kuid leiavad end ootamatult keset originaalselt arenevat narkoafääri kus ei puudu ka paugutamine ning laip ja takkapihta ootab mehi veel ees vägagi kõhedakstegev jõuluaegne õhtusöök. Kui sellele kõigele nüüd veel lisada palju vaimukaid dialooge, kohustuslikud seksistseenid ning homotemaatika, siis lõpptulemuseks ongi "Go".



Tarantinolik ööpäev noorte inimeste seltsis Los Angeleses ja Las Vegases möödub kolmest vaatenurgast näidatuna. Ehk siis film koosneb kolmest osast, "Ronna", "Simon" ja "Adam and Zack" millest igaüks jutustab peaosalis(t)e juhtumisest ühel ja samal perioodil. Lood ristuvad, lahknevad ja kõige lõpuks moodustavad ühtse terviku. Kuigi sarnast võtet on teistes filmideski nõrkemiseni kasutatud (olgu siin mainitud kasvõi meiegi videolevis saada olevad "Rules of attraction" või "Playing by heart"), töötas see siin ilusti, luues tugeva meelelahutusliku vaatemängu. Samas oli tegu sedasorti filmiga, peale mille vaatamist mõtlesin, et nojah, igav ei hakanud, naerda sai üksjagu aga mingeid tõsisemaid emotsioone kah ei tekkinud...



Maailm on väike ja filmitegijate oma veel väiksem. Mitmed peaosalised on mänginud ka teistes filmides, kus homotemaatika suuremal või vähemal määral sees. Nimetagem kasvõi selliseid filme: "Playing by heart" (Jay Mohr), "Rent" (Taye Diggs) või "The hanging garden" (Sarah Polley). Lavastas Doug Liman, kelle varasematest töödest on kahtlemata tuntuim "Swingers" (1996) ning kelle hilisemate rezhissöörimiste hulka kuuluvad näiteks "The Bourne identity" (2002) või "Mr. & Mrs. Smith" (2005).



Täiesti eraldi tahan veel ära mainida filmi muusika autori. Selleks on Brian Transeau, rohkem tuntud küll BT nime all.

THE HANGING GARDEN / LE JARDIN SUSPENDU
1997
Lavastaja: Thom Fitzgerald
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0125128/

Film algab pulmaga. Pruut keeldub paaripanemistseremoonial enne preestri ette astumast kui ta armastatud vend Sweet William (kes kümme aastat varem ühel päeval sõnatult lahkus) kohale jõuab. Lõpuks see siiski juhtub ning abielu saab sõlmitud. Ja samas rullub vaataja silme ees lahti ühe tavalise perekonna tavaline päev mis tõtt öelda tavastandardite järgi on kaugel rutiinist. Nagu ka perekond ise. Aednikutööst ning taimede kasvatamisest põhjalikult sissevõetud joodikust ja türannist pereisa oma alzheimerit põdeva emaga, meest kannatlikult orjav ning juba aastaid oma tegelikke soove alla suruv pereema, Williami õde koos oma värske mehe, Williami lapsepõlvest pärit veidi enam kui sõbraga ning üks teismeline tütarlaps, Williami noorim "õde". Umbes samavõrra kreisi perekond säras ekraanil ka kunagises Leonardo di Caprio ja Johnny Deppi fantastilises ühisfilmis "What's eating Gilbert Grape" ja siinne film on ka samavõrra nauditav.



Kanada stsenarist ja lavastaja Thom Fitzgerald (kelle gay-maailmas seni tuntuim töö on kahtlemata pooldokumentaalne mängufilm "Beefcake") on selle ebatavalise mälestuste-filmiga võitnud kümneid auhindu ja olnud nominent veel mitmetel nännijagamistel, muuhulgas on 1968. aastal sündinud autori esikfilmi korduvalt tituleeritud 1997. aasta parimaks Kanada filmiks.



Mulle ütles paari päeva eest üks tegelane (peale seda kui ta oli selle filmi mu soovituse järgi lõpuks ära vaadanud), et jaburamat asja pole tema aastaid näinud. Et tal olevat olnud tükk tegemist, et filmi mitte pooleli jätta ning lootis kuni lõpuni, et ühel hetkel tuleb mingi puänt või tuleb mängu vana hea deus ex machina aga ei midagi. Nojah, eks ta natuke omamoodi linateos ju on tõesti ja kas tegu on sassiläinud reaalsuse või nutika allegooriaga (stseenid, kus Jumalaema kujud teevad nägusid, kus Williamil saab iseenda maa ja taeva vahel kõlkumisest kõrini jne) , eks seda peab iga vaataja enda jaoks ise mõtestama. Aga ega filmist, mille tagline ütleb väga tabavalt: "It's hard to go home... ten years after your death.", ei saagi ju oodata Tom & Jerry laadis süütult vägivaldset meelelahutust :) Minult neli punkti viiest.

A HOME AT THE END OF THE WORLD
2004
Lavastaja: Michael Mayer
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0359423/

Film erinevatest peremudelitest. Või nagu tagline ütleb: "Family can be whatever you want it to be." Bobby (keda mängib kokku kolm näitlejat, nimekaim ja olulisim neist kahtlemata Colin Farrell) kaotab lapsena oma vanemad ja armastatud vanema venna ning ta sisuliselt adopteeritakse ta parima sõbra Jonathani perre. Ehk perekond number üks muutub 1970-ndate keskel perekonnaks number kaks.

Kaheksakümnendate aastate alguses kolib Bobby lõpuks Jonathani jälgedes maalt New Yorki ning asub selleks ajaks oma enam-vähem kapist väljas sõbra ja selle kohustusliku naissoost korterinaabri (Clare) juurde elama. Misjärel tekib loomulikult armukolmnurk. Mis näeb välja umbes niimoodi, et Clare armastab Jonathani (kes on sada protsenti gay ning armastab Bobby't) ja tahab temalt last kuid ometi võrgutab lõpuks ära Bobby (kelle kohta on vaataja seniajani olnud veendunud, et tegu samuti gay'ga) ning jääb rasedaks. Selles faasis on mängus peremudelid number kolm ja neli.

Ja siis kui tundub, et jäädaksegi mudel number nelja (s.t. kaks meest ja üks naine pluss laps) juurde, toimub ometi veelkord pööre ning Bobby pannakse valiku ette, et kas elu koos Clare'i ja nende ühise lapsega või elu koos traagilise saatusega Jonathaniga...



Loo autoriks on Pulitzeri-võitja Mark Cunningham. Sama mees, kes kirjutas ka teise märkimisväärseks filmiks saanud raamatu "The hours" (2002; see oli see meie kinodeski jooksnud ja videolevis saada olev lugu kolmest eri põlvkondadesse kuuluvast naisest - ja sealhulgas Virginia Woolf'ist, kus peaosalisi mängisid superstaarid Nicole Kidman, Julianne Moore ning Meryl Streep) ja seekord on siis päevakorral üks ülimalt segane suhetepundar ning selle lahtiharutamine. Lavastaja Michael Mayer'ile oli see esimene suurem film ja ausalt öelda jääb kogu lugu meelde natuke imelikuna. Valem "üks kutt pluss teine kutt jagatud ühe tibiga võrdub melodraama" küll töötab aga üldiselt olen ma täiesti nõus kusagilt loetud arvustusega mis väitis, et filmi parim osa on algus. See osa, kus staarid Farrell, Dallas Roberts ja Robin Wright Penn pole veel ekraanile ilmunudki.



Iseenesest kõvasti üle keskmise film oli finantsilises mõttes katastroof, teenides USA-s kassat nii umbes ühe näruse miljoni dollari ümber. Milles oli süüdi talle Ameerika Imedemaal omistatud R-reiting. Ja paistab, et "telefoniputkamehe" Colin Farrelli saatuseks on pidevalt tsensorite kääride alla jääda. Kui "Alexander'i" puhul tekitas homotemaatika palju kära juba filmimise ajal ja lõpuks jäi sellest järele minimaalne ports, siis "A home..." puhul lõigati juba valmis filmist viimasel hetkel ikkagi välja Bobby frontal nude stseen. Ju see oli siis isegi R-reitingu jaoks liig...

HUSTLER WHITE
1996
Lavastaja: Rick Castro / Bruce La Bruce
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0116587/

"Jääkuningannast" saksa päritolu filmitegija (Bruce La Bruce) kohtub tänavaprostituudiga (keda mängib kunagine Madonna mängukann Tony Ward) ja armub. Sellest hetkest peale on ta põhitegevuseks oma armastuse objekti jahtida ning juurelda dilemma üle, et kas kutt on gay või lihtsalt gay-for-pay. Samal ajal näitab film LA gay-prostituutide kirevat maailma ning vaataja viiakse veidi ebatavalisse hardcore pornomaailma kus ruulivad tänavanurkadel kliente püüdvad prostid (lühikesed teksad ja palju paljast ihu :P ), amputeeritud jalaga mees, S/M, sidumismängud, "mumifitseerimine", grupikad ja muu selline.



Mujalt loetud kommentaaridest hakkas kunagi silma etteheide, et näitlejate valik, kes mängisid Santa Monica Boulevardi nurgal patseerivaid prostituute on vale kuna nad kõik on nii koledad. Mul on tõsine kahtlus, et sellised kritiseerijad pole lihtsalt kunagi vist ühtegi prostituuti oma silmaga näinud ning kujutavad ette, et need ongi kõik viimse peal ilu-eedid :D:D:D

OK, see selleks. Igatahes on kanada mees Bruce La Bruce üks veider nähtus filmimaailmas. Talle meeldib oma filmides ise näidelda (mis tuleb tal leebelt öeldes kesiselt välja), ta kogub enda filmidesse kokku igavesti imeliku seltskonna ja filmides puudub sageli lugu kui selline. Kas see konkreetne film on nüüd armastuslugu, komöödia, lihtsalt shokeerida üritav pildirida seksi varjulisematest pooltest või midagi muud, mina ei tea. Aga samas on La Bruce's töödes alati midagi, mis jääb meelde. Kasvõi mõni visuaalne hetk. Sellest filmist kummitab mindki näiteks see juba nimetatud mumifitseerimisstseen (ma tunnen klaustro- või mis iganes foobia alget endas tekkimas) ja gangbang'is osalev blond pornostaar kes lihtsalt on NIIII nunnu.

Film sisaldab üsna otse näidatud pornostseene, nii et kui sellised asjad ei meeldi, siis tasub ehk sellest eemal hoida. Ning kindlasti ei ole see film, mida vaadata koos vanematega õhtul peale kapist väljatulemist :)

JEFFREY
1995
Lavastaja: Christopher Ashley
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0113464/

Jeffrey on noor mees, kes elab AIDSi-paanikast haaratud New Yorgis ning otsustab ühel heal päeval, peale nurjunud katseid leida endale boyfriend, et aitab seksist. Tema tulevane elu möödub tsölibaadis. Mis loomulikult tähendab, et otsekohe kohtub ta oma unelmate mehega ning seisab tõsise probleemi ees. Kas ta julgeb sukelduda armastuse sügavikesse, teades, et ta võib oma kaaslase iga hetk kaotada?



Jällegi on tegemist off-Broadway lavadelt kinoekraanile jõudnud tükiga mille autoriks Paul Rudnick. Mees, kes on muude tegemiste seas kirjutanud ka sellised lood nagu "In & out" (sellest filmist tuleb siin samuti juttu) ning samas ka hoopis teise valdkonda kuuluva "Addams Family Values". Seekord on aga tegu ühega esimestest AIDSi-teemalistest filmidest, mis ei räägi probleemidest surmtõsiselt. On selline korralik segu draamast ja komöödiast mis kohati suhteliselt tumedaks kätte ära kisub:

[Isa Dan on just üritanud Jeffrey't suudelda]
Jeffrey: Pea nüüd! Oled sa ikka tõesti preester?
Isa Dan: Loomulikult!
Jeffrey: Aga... Ma mõtlen, et kas sa ei peaks olema hetero ja tsölibaadis?
Isa Dan: Võib-olla sa ei pannud tähele, mida ma ütlesin. Ma olen KATOLIKU KIRIKU preester. Ajaloolisi traditsioone arvestades tähendab see, et ma olen kusagil seal kooripoiste ja lilleseadjate vahel.

Näitlejate seas on näiteks sellised superstaarid Patrick Stewart (fantastiline!), Nathan Lane (veel fantastilisem Isa Dan'i rollis!!), Sigourney Weaver, Olympia Dukakis jpt.

THE JOURNEY OF JARED PRICE
2000
Lavastaja: Dustin Lance Black
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0280791/

19-aastane Jared Price on just saabunud Georgiast Los Angelesse, kaasas seljakott ning taskus paarsada dollarit. Uus elu ootab ees. Jared seab end sisse ühes Hollywoodi noortehostelis, saab endale toakaaslaseks kahtlaseid asju ajava kuti ning asub koos oma videokaameraga maailma seda kanti avastama. Ta jääb silma samuti hostelis elavale Robertile, kes temasse armub, kutsub Jaredi enda juurde ning siis esimesel õhtul rikub kõik ära... Jared hakkab tööle ühe vanaproua abilisena, kolib sinna majja elama ja asjade edasi arenedes saab ka selle daami poja, kolmekümnendates eluaastates Matthew' armukeseks.



Esialgu paljutõotav armulugu läheb aga tasapisi hullemaks. Matthew osutub natuke teiseks inimeseks, kui Jared on arvanud ning ka hakkab ta tollelt soovima asju, mida see teha ei taha. Nii seisab poisil ees raske otsus, kas jätkata endistviisi või loobuda juba saavutatud stabiilsusest ning otsida oma elus uusi teid?



Loomulikult on see low-budget (või oli see no-budget?), loomulikult on see tehniliselt kohutavalt ebaühtlane (nii pildi kui heli kvaliteedilt) aga ometi on see üks ütlemata sümpaatne film. Mis muide väidetavalt võeti videosse üles viie päevaga. Nii Corey Spears (Jared Price) kui ka Rocki Craigg (mängib vanaprouat) on head. Veel parem on Robertit mängiv Josh Jacobson, kes küll saab paraku üsna vähe ekraaniaega. Süzhee on erinev tavapärastest "maapoiss-tuleb-suurde-linna" lugudest kuigi stsenaristile on siiski ette heidetud klisheede ülevõtmist mõnekümne aasta tagustest gay-pulp'i raamatutest. Ei oska kommenteerida, pole eriti palju tolleaegset gay-pulp'i lugenud kuid on täiesti usutav, et sellest pöörasest raamatumassist, mis ilmunud on, mõnega filmi teema kattub. Nii või naa, mulle igatahes film meeldis!

Ahjaa, DVD-l on ka igasugu lisakraami, väljalõigatud stseenid, kommentaarid jne.

LA CONFUSION DES GENRES (CONFUSION OF GENDERS)
2000
Lavastaja: Ilan Duran Cohen
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0230098/

Biseksuaalne ja ametikohustuste täitmisel üksjagu äbarik advokaat Alain sekeldab ringi ühes veidras hulknurgas: ta naissoost boss (kellega ta filmi kestel abiellub ning lapse saab), eluaegse vanglakaristuse saanud klient, selle juuksurist tüdruksõber ning kõige selle tipuks veel Alaini kunagise armukese noorem vend, kes kinnitab, et Alain "võib saada absoluutselt kõike" kui ta ainult temaga koos on...



Omal ajal maailmas üksjagu filmifestivalidel osalenud, vaatajates vastakaid arvamusi tekitanud ("Suurepärane komöödia!" vs "Pretensioonikas prantsuse filmi-"kunst" oma halvimas näites"), üsna otseselt visualiseeritud seksistseene sisaldav ja autorite poolt "komöödiaks seksuaalsusest" tituleeritud linateos on IMHO üsna veniv ja igavapoolne filmitükk, milles tõesti olid mõned muigama panevad ning mõned silmailu pakkuvad stseenid kuid kokkuvõtteks saab minult hindeks kolme ja sedagi üsna pika miinusega.

LA MALA EDUCACIÓN (BAD EDUCATION / HALB KASVATUS)
2004
Lavastaja: Pedro Almodóvar
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0275491/

Cannes'i filmifestivali avafilmina esilinastunud "La mala educación" on väidetavalt autobiograafilisel ainetel põhinev lugu hispaanlasest meisterlavastaja Pedro Almodóvari enda lapsepõlvest ja täiskasvanuks sirgumisest kristliku kasvatuse tingimustes. Lugu saab alguse Franco poolt valitsetava Hispaania ühest kristlikust koolist, kus kaks sõpra, Ignacio ja Enrique, avastavad enda jaoks armastuse, filmikunsti ja ... hirmu. Isa Manolo, kooli juhataja, kirjandusõpetaja ning pedofiil ühes isikus, sekkub jõuliselt ja omakasupüüdlikult poiste omavahelistesse suhetesse ning lahutab noored. Kes seejärel kaotavad üksteist aastateks silmist. Aastaid hiljem, mil Enrique'st on juba saanud tuntud filmilavastaja, seisab ühel päeval ta uksel aga mees, kes ütleb end olevat ta kooliaegse sõbra ja esimese armastuse Ignacio ning lisaks sellele toob endaga kaasa ka intrigeeriva, osaliselt autobiograafilise ja vanu aegu meelde tuletava käsikirja ning pakub seda parajasti loomekriisis vaevlevale Enrique'le. Tingimusel, et Ignacio saab ise peaosa mängida. Vaataja ees harutatakse laiali mitmekihiline suhete rägastik, segunevad reaalne elu ja filmimaailm kuni lõpuks kõik lahtised otsad kokku seotakse ja lugu oma lõpu saab.



Seni Almodóvari parim film. Kandvaid rolle mängivad filmis Mehhiko noor staar Gale Garcia Bernal (meil linastunud filmidest mängis ta ka Alfonso Cuarón'i "Y tu mama también" (And your mother too) ühte peaosalist) ja Almodóvari eelmiseski linateoses "Hable con elle" (Talk to her) osalenud ja Euroopa parimaks filminäitlejaks tituleeritud Fele Martinez.



See on üks väheseid siinses nimekirjas esinevatest filmidest, mis ka meie publikule vabalt kättesaadav. Nii kinos kui ka DVD-na. Ja see on muidugi tore ja tervitatav, et vähemalt mõned filmikunsti tippteosed kiiresti ka Eesti videoturule jõuavad. Aga... Et ketta väljaandjaks on kurikuulus DVD2002, kes ei ole ka mitme aastaga suutnud aru saada, et nad ei põllumajanduslik ettevõte ning oleks juba aeg sõnniku tootmine järgi jätta, nii saab ka see DVD mu käest üsna hävitava hinnangu. OK, odava hinnaga müüdava ketta puhul võib ju ühe silma kinni pigistada ning leppida nende tobedate reklaamidega filmi alguses aga see, et siinse videotransferi puhul on kasutatud "burned" (st mitte-eemaldatavate) ingliskeelsete subtiitritega versiooni, millele eestikeelseid tiitreid lisades on pool ekraani täis mingit kuramuse teksti, siis... Film viis pluss, DVD kaks miinusega.

LEAVING METROPOLIS
2002
Lavastaja: Brad Fraser
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0295526/

Winnipegis resideeruv David (Troy Ruptash) on kunstnik, kes vaevleb inspiratsioonipuuduses. Olukorra lahendamiseks läheb ta tööle, nimelt kelneriks ühte tillukesse söögikohta, mida peab noor abielupaar, Violet (Cherilee Taylor) ja Matt (Vincent Corazza). Violet kogub nukke ning on nendega dekoreerinud ka oma söögikoha, Matt seevastu on omal ajal unistanud koomiksijoonistaja ametist ja tegeleb oma lõbuks ja vähehaaval joonistamisega praegugi. Kui ühel hetkel selgub, et David'i näol on tegu vägagi tuntud maalikunstnikuga, siis avaldab Matt soovi ta pilte näha. Ning asjad lähevadki käest ära. Matt avastab endas aastaid varjul olnud ihad, David leiab end kõrvuni armununa, Davidi sõbra ja korterinaabri, AIDSi põdeva transseksuaali Shannoni (Thom Allison) tervislik seisund läheb järsult halvemaks ning teine Davidi sõbranna, alkohoolikust ajakirjanik-kolumnist Kryla (Lynda Boyd) elab läbi järjekordset kriisi, seekord suhetes oma värskelt internetist leitud kallimaga. Igaühte neist ootab ees oma isiklik purgatoorium.



Põhineb Brad Fraser'i (kes on ka filmi lavastaja ning kelle hilisemate tegemiste hulka kuulub näiteks ka töö "Queer as folk" USA-versiooni juures) näidendil "Poor Super Man", mille Times Magazine tituleeris 1994. aasta kümne parima näidendi sekka kuuluvaks. Minu isikliku arvamusega sellest filmist on aga selline naljakas lugu, et kuigi kõik oleks nagu korras, lugu on intrigeeriv, see on hästi lavastatud-mängitud (emand Boyd on oma rollis muidugi väga hää!) ja nii edasi, siis ometi jättis kogu see kraam mind üsna ükskõikseks. Ehk oli lihtsalt vale päev selle vaatamiseks?

LOS NOVIOS BULGAROS (BULGARIAN LOVERS)
2003
Lavastaja: Eloy de la Iglesia
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0353818/

Peale kommunismi kokkukukkumist ning piiride avanemist on Lääne-Euroopa täis Idast tulnud noori töötuid mehi ja naisi. Ja kuna illegaalidel paberite kordaajamine pole just kõige kergem tegevus, siis on üks seltskond võtnud sihikule Madriidi homoringkonnad. Daniel, korralikust perest pärit, majanduslikult kindlustatud keskealine mees armub Kyril'isse. Kyril, noor bulgaarlane, laseb Danielil korda ajada enda dokumendid, kolib ta juurde elama, laenab raha ning lõpuks kisub ta üsna valgustkartvatesse afääridesse: varastatud autod, narkootikumid, silindrid üliohtliku materjaliga jne. Lisaks kõigele sellele toob Kyril Madriidi veel ka enda bulgaarlannast pruudi ning tagatipuks laseb Danielil kinni maksta oma suurejoonelise pulmapeo Sofias. Hoolimata kõigest sellest ning samuti ka oma sõprade korduvatest hoiatustest laskub armastusest pimestatud Daniel üha sügavamale Bulgaaria (või oli see nüüd juba ikkagi Hispaania?) maffia mahhinatsioonidesse...



Ma pole nõus mõne kommentaatoriga, kes väidavad, et kogu lugu on ebausutav ja film läbinisti halb. Ei ole. Minule tundus kogu asi vägagi usutav ning ma saan täiesti aru Danieli pealtnäha terve mõistuse vastasest põikpäisusest kõiges mis Kyril'iga seotud. Tõeline armastus, paraku küll ühepoolne... Ning ehk on kogu elu "korralikult" elanud mees ka lihtsalt tüdinud oma ettearvatavast päevarutiinist ning kuritegelik maailm ahvatleb teda oma võlude ja ohtudega? Ma ausalt öelda ei teagi, mida see film rohkem on, draama või komöödia, kohati igatahes oli minul küll täiesti lõbus olla. Ja muidugi ei saa ka unustada mõnda peaaegu kohustuslikku erootilist stseeni :)

LOVE! VALOUR! COMPASSION!
1997
Lavastaja: Joe Mantello
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0119578/

11. oktoobril 1994.a. avanes Manhattan Theatre Club'is (off-Broadway) eesriie ning USA ühe näitekirjanduse tipu Terrence McNally näidend "Love! Valour! Compassion!" alustas oma peadpööritavat tõusu tipplavastuste sekka. Järgmisel aastal parimaks lavastuseks tituleeritud (ning selle eest ka Tony Award'i saanud) etenduse loogiline jätk oli jõudmine kinolinale. See töö võeti ette sama näitlejate seltskonnaga, kes ka teatrilaval tükki tegid, ühe erandiga: Buzz'i tuli Nathan Lane'i asemel mängima teine superstaar Jason Alexander. Lisaks teeb suurepärase topeltrolli siin John Glover (mängib kaksikuid John ja James Jeckyll'i) ning märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et see oli esimeseks filmiks Justin Kirk'ile, keda paari aasta eest sai näha ühe peaosalisena (Prior Walter) "Angels in America" telelavastuses.



Kolmel suvisel nädalavahetusel võõrustab keskealine Gregory (tantsija ja koreograaf, kes meeleheitlikult üritab uut etendust valmis saada) oma vanas majas oma vanu sõpru. Kelledeks on Gregory elukaaslane Bobby (pime mees, kes armastab nende aias ringi jalutada ning puid-põõsaid-lilli omamoodi tundma õppida), juba terve igaviku koos elanud Art ja Perry (Volvoga ringi sõitvad yuppie'd), USA kodakondsuse võtnud briti pianist, küüniline John (kelle iseloomult radikaalselt erinev kaksikvend James ilmub pildile veidi hiljem) koos oma praeguse hetke kaaslase Ramoniga (noor tantsija, kes võtab Bobby't nähes viimase kohe sihikule) ning Buzz (HIV-positiivne mees, kes "ei käi kunagi tantsijatega kohtamas. Põhimõtteliselt. Sest need ei taha TEMAGA kohtamas käia...", armastab Broadway muusikale ja pealtnäha käitub "parimate" gay-klisheede järgi). Filmi jooksul klaaritakse vanu suhteid, tekitatakse uusi segadusi ning Buzz leiab kõige kiuste ootamatult endas jõudu veelkord armuda. Nagu ka ta armastuse objekt.



Väga hea ja jõuline film. Kulgeb sujuvalt, tihedad ja briljantsed dialoogid vahelduvad lüürilisemate kaadritega ja hoolimata rasketest teemadest (AIDS, hirm, inimestevahelised suhted jne) ei jäta rusuvat muljet. Võib-olla oleks õige iseloomustav väljend "nukra alatooniga, kuid siiski humoorikas ja elujaatav film"? Filmis on alastistseene ning poliitilisest korrektsusest on asi kah üsna kaugel. So be warned! :)

Mõned dialooginäited:

- One thing you are NOT is a big queen.
- You're right, I'm butch; I can catch a ball, I genuinely like both my parents, and I hate opera. I don't know why I even bother being gay.
--------------
- Hey, we don't need swimsuits. We're all going skinny dipping after lunch. What are we, men or wimps?
- You just want to see everyone's dick.
- Oh, I've seen everyone's dick. Answer the question.
- Sometimes we're men, and sometimes we're wimps. And you haven't seen Ramon's dick.
- You are a troublemaker.
- I am not a troublemaker. I'm an imp. A gay imp.
---------------
Inglane: - My brother gave me the most extraordinary book. "Queer America - from A to Zed." It gives the names of all the gay men and lesbians in this country. (...) I must say, for a young country, you've turned out almost as many poofters in two and a half centuries as we have in 20.
Ameeriklane: - Oh, thank you. We try.



Pedandid on leidnud filmist ka mitu apsakat, näiteks kasvõi sellise, et antud tegevuskohas ja tegevusperioodil ei ole võimalik öises tähistaevas Orioni vööd vaadelda, mis aga ei sega mõnda meest seda tegemast. :)

MAMBO ITALIANO
2003
Lavastaja: Émile Gaudreault
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0330602/

Angelo Barberini (Luke Kirby), Kanadasse emigreerunud itaallaste kolmekümne ringis poeg, otsustab ühel päeval kolida oma perekonna juurest ära ning alustada iseseisvat elu. Kui ta vanemaid esimest korda oma uut korterit vaatama viib, selgub, et vahepeal on pätid korteris laamendamas käinud. Sündmuskohale saabud politseipatrull, kelledest üks on Angelo lapsepõlvesõber Nino Paventi (Peter Miller). Asjad arenevad üsna kiiresti nii kaugele, et Nino kolib Angelo juurde ning algab pealtnäha õnnelik kooselu. Probleemid tekivad siis, kui Angelo leiab, et peaks vanematele oma seksuaalsest suundumusest rääkima, Nino aga on kategooriliselt selle vastu.



Kanada film. Peaosaline, Luke Kirby on fantastiliselt nunnu :), Angelo õde, vaaliumitablette kugistavat ja "ma-ei-käi-kunagi-ühe-psühhoanalüütiku-juures-kaks-korda" Anna't mängiv Claudia Ferri vast parima näitlejatöö tegija ses filmis. Keegi on seda filmi minu meelest üsna õnnestunult võrrelnud "My big fat Greek wedding'u" ja "Kiss me Guido" ristandiks. Aeg-ajalt saab suutäie naerda ning kindlasti on ilmas olemas tuhandeid halvemaid filme. Aga midagi erilist see kah ei ole...

MÄNNER WIE WIR (GUYS & BALLS / BALLS)
2004
Lavastaja: Sherry Horman
IMDB: http://imdb.com/title/tt0375911/

Väikelinna pagari poeg Ecki (Maximilian Brückner) on lapsest saadik jalgpalli mänginud ning seda ikka hästi teinud. Kui peale üht kaotatud mängu poolkogemata tuleb välja, et talle mehed meeldivad, siis aetakse kaotus ülekohtuselt tema süüks ning ta visatakse meeskonnast välja. Sest "need ei oska ju palli mängida!" Üks sõna viib teiseni ja enne kui Ecki isegi aru saab, on ta leppinud kokku, et nelja nädala pärast mängib ta geidest koosneva meeskkonnaga oma endise tiimi vastu "sõpruskohtumise". Nüüd on tal ainult üks pisuke mure, kuskohast ta selle geidest koosneva jalgpallimeeskonna leiab?

Ecki sõidab Dortmund'i, saab öömaja oma seal elava õe juures ja koos hakkavad nad mööda geiklubisid ja -baare mängijaid ning harjutuspaika otsima.



Esimene tõeliselt koomiline hetk on siis kui papa hakkab kodus paaniliselt otsima tõendeid Ecki homoseksuaalsusest. Ja ennäe, leiabki papa poja kapist mehekujulise pudeli Gaultier' "Le male" lõhnaveega ning hullem veel, kirevavärvilise särgi. "See on ju selline nagu need kannavad?", nõuab ta oma naiselt aru. Naine tuletab talle siis nõutult meelde, et lõhnavee kinkisid nad mehe ettepanekul pojale ju ise ning särk on seesama särk, mis mehel aastate eest nende esimesel kohtumisel seljas oli...

Koomikat on filmis üldse üksjagu. Näiteks matshi vaheajal, peale esimest ja üsna jõhkrat poolaega, teevad kutid treeneri soovitusel otsuse ka omalt poolt vastasmängijatega "füüsiliseks" minna ja see kuidas kümmekond homo parimas silmade volksutamise stiilis vastasmeeskonna homofoobseid ja ilmselt oma seksuaalsuses ebakindlaid jõmme väljakul ahistavad, on lõbus.

Apsakaid on samuti. Kõige suurem ehk liftistseenis. Mõlemal kutil on särgid seljast ära ja nad on üksteise külge liimunud kuid kui lift uksed Ecki õe silme ees lahti teeb, on teisel poisil särk uuesti seljas.

Iseenesest on naljakas ka see, et kui mõnes linateoses on traditsioonilised homoklisheed lausa häirivad, siis mõnes teises (nagu näiteks ka "Männer wie wir'is") mõjuvad nad muigama ajavalt. Ning muidugi on lõpp ettearvatav ja loomulikult on see happy. See ongi selline lahe hea tuju film mis pealegi ei nõua vaatajalt mingit erilist suhet jalgpalliga.

O FANTASMA (PHANTOM)
2000
Lavastaja: João Pedro Rodrigues
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0239381/

Kummaline ja veider film... Üksildane Sergio töötab prügivedajana Lissaboni tänavatel, tööst vaba aja veedab aga linna peal oma anonüümset seksiodüsseiat läbi elades. Üsna pea leiab Sergio endale ihaldusobjekti ühe seksika noormehe näol ja sellest hetkest alates hakkab üha enam elama oma hämaravõitu unistuste järgi. Iga hetkega ähmastuvad piirid fantaasia ja tõelisuse, armastuse ja kinnisideede vahel. Filmi reklaamlauseks ingliskeelses maailmas oli muide "No one can live without love."



Omal ajal Veneetsia filmifestivali vaatajaid shokeerinud linateose esimene tund on IMHO väga hea (NB! uncut-versioon sisaldab ka ühe lühikese hardcore- ja paar softcore-porno stseeni), lõpuosa aga jätab mulje, et (tsiteerides üht kriitikut) lavastaja ei teadnud õieti ka ise, kuhu see film välja peaks jõudma. Võimalusel tasub siiski üle vaadata.

PARAGRAPH 175
2000
Lavastaja: Rob Epstein / Jeffrey Friedman
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0236576/

1920-ndate aastate Weimari vabariigis sai Berliinist maailma gay-pealinn. Sinna kogunes üle Euroopa (ja kaugemaltki) kokku märkimisväärne seltskond, tekkis arvestatav GLBT-kogukond, koos tugeva subkultuuri ja kõige selle juurde kuuluvaga. Ometi kestis see "Eeden" vaid mõniteist aastat. Hitleri pääs võimule muutis taaskord kogu Saksamaa inimeste saatust, sealhulgas ei jäänud muutustest loomulikult puudutamata ka homoseksuaalsed inimesed.

Paragrahv 175 ilmus Saksamaa karistusseadustikku 1871. aastal (algne versioon ütles: "Ebaloomulik suguakt kahe meessoost isiku või inimese ja looma vahel on karistatav vangistusega. Samuti võidakse rakendada tsiviilõiguste äravõtmist."). Pärast esimest maailmasõda Weimari vabariigis see tühistati kuid natside võimuletulekuga ning "kruvide kinnikeeramisega" kriminaliseeriti homoseksuaalsus 1935. aastal taaskord. Peale sõda muutis seda esimesena (sic!) sotsialistlik Ida-Saksamaa, kus uus sõnastus sätestas karistuse ainult sel juhul kui vähemalt üks osaline oli noorem kui 18 aastat vana. 1988. aastal kadus DDR-i koodeksist see paragrahv täielikult. Lääne-Saksamaa oli mõnevõrra aeglasem. 1969 toimus esimene muudatus, siis veelkord 1973 ja alles peale kahe Saksamaa taasühendamist 1994.a. likvideeris seadusandluse ühtlustamise käigus ka lääne pool selle lõplikult.

On tähelepanuväärne, et naised on alati pääsenud seadusandlikust represseerimisest. On teada anekdootlik lugu, mis kinnitab, et Inglise kuninganna Victoria olevat omal ajal keeldunud naistevahelise homoseksualismi keelustamise seadusele alla kirjutamast kuna tema kui heteroseksuaalse naise arvates polnud selline asi lihtsalt võimalik. Ja võimatut asja pole vaja keelustada. Inglismaa seadustest võtsid aga eeskuju teised Euroopa riigid ja nii võibki sealt pärit olla see arusaamatu vahetegemine meeste ja naiste vahel. Natsi-Saksamaal jälle oli lesbide suhtes teatud ringkondades valitsev seisukoht, et nende homoseksualism on ajutine nähtus ning Tuhandeaastasele Riigile sõdurite tootmiseks kõlbavad nad ju igal juhul ...



Filmist endast. Ajaloolane Klaus Müller sõidab Euroopasse tegema intervjuusid viimaste teadaolevate elus homoseksuaalsete inimestega, kes on läbi käinud natside koonduslaagritest ning kes on nõus enda elust kaamera ees rääkima. Kui ma õieti kokku lugesin, siis kuus meest ja üks naine, kõik kaheksakümnendates-üheksakümnendates eluaastates. Filmi saateteksti loeb Rupert Everett, ülejäänud film on dokumentaalkaadrid sõjaeelsest ajast ja eelkõige intervjuud.

Selle konkreetse filmiga on lood kahetised. Ühest küljest on siin väärtuslikke ja informatiivseid kaadreid inimeste mälestustest aastakümnete tagusest ajast, elust Weimari vabariigis. Samuti on esitatav faktiline materjal kahtlemata õige. Kindlasti tendentslik kuid vähemalt mitte vale. Hinnangutega ja ekraanil tehtavate manipulatsioonidega on lugu juba natuke teine. Mulle käib tõsiselt vastu filmitegijate (Klaus Müller töötab ajaloolasena Ühendriikides asuvas Holocaust Memorial Museum'is) salakaval püüe mängida vaatajate tunnetel. Filmi on sisse monteeritud üliemotsionaalseid kaadreid, millel pole mingit seost filmi temaatikaga (küll aga juutidevastase holokaustiga), intervjueerijad suunavad küsitletavaid, montaazh on hüplik mis jätab mulje rohkematest lugudest kui tegelikult filmis esitatakse jne. Minu silmis kasutavad projektiga seotud tegelased antud juhtumil lihtsalt represseeritud gay'sid oma huvides ära ning mängivad palli enda kehtestatud reeglite järele. Ise pihku itsitades. Ja see ei ole neist ilus. Thumbs down!

PARTY MONSTER
2003
Lavastaja: Fenton Bailey / Randy Barbato
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0320244/

PARTY MONSTER: THE SHOCKUMENTARY
1998
Lavastaja: Fenton Bailey / Randy Barbato
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0141716/

Möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpp New Yorgis. Provintsilinnast metropoli saabunud Michael Alig teeb revolutsiooni ecstasy's sumpavas klubikultuuris ning teda ümbritsev, leebelt öeldes üliekstravagantselt riietuv ja käituv Club Kids'i nimeline seltskond on kõmuajakirjanduse absoluutne lemmik. Nad saavad superstaarideks ja siis läheb kõik korraga väga viltu. Kapitaalselt pilves Michael läheb oma sõbrale (üks Club Kids'idest kuid samas ka narkodiiler) Angel Menendez'ile kallale ning tapab ta. Angeli laip vedeleb paar päeva vannis, siis raiutakse see tükkideks, topitakse suurde telekakasti ning visatakse jõkke, lootes, et kogu krempel kiiresti põhja vajub. Michael on end nii segamini kamminud, et oma ülbuses räägib ta tapmisest kui suurest naljast kõigile, kes ainult kuulata viitsivad. Kuni laip leitakse. Ja kogu see "eduka maapoisi karjäär suures linnas" lõpeb paugupealt. Michael Alig mõistetakse Angel'i tapmises süüdi ning läheb aastateks trellide taha.



See on huvitav (kuigi muidugi mitte enneolematu) filmide paar. Bailey ja Barbato alustasid Michael Alig'i looga dokumentaalfilmiga (Party Monster: The Shockumentary), kus saavad sõna nii Alig ise, ta ema ja paljud Club Kids'idest, sealhulgas ka Alig'i üks parimaid sõpru Gitsie, kes lõpetab oma elu heroiini üledoosiga veel enne kui film valmis saab... Viis aastat hiljem võtsid samad lavastajad ette veel ühe Club Kids'ide liikme, James St. James'i autobiograafilise raamatu "Disco Bloodbath" ekraniseerimise. Näitlejate seltskonda kuuluvad muuseas peaosalisi mängivad Macauley Culkin (Michael Alig'i rollis; see oli "Home alone'i" lapsstaari vaevalise ekraanile tagasituleku algus), Seth Green (James St.James), kes ehk ainsana teeb korraliku, ei, lausa väga hea rolli. Ning episoodiliselt vilksatav Marilyn Manson, keda ei olekski palju kauemaks ekraanile tohtinud lasta kuna ta oleks selle show siis lihtsalt ära varastanud :)



Hoolimata pealtnäha üliglamuursest elust, mida filmikangelased elavad (ja tegelikus elus Club Kids'id elasid), on need siiski väga hoiatavad pildiread. Lugu sellest, kuidas kuulsus (ja mõningad keemilised ained) inimestele niimoodi pähe lööb, et nad hakkavad arvama, et neile on kõik lubatud. Et kuna nad on NII lahedad, siis võivad nad ka mõrvata või teha mida iganes. Ometi peab lõpuks igaüks oma tegude eest maksma. Kes oma eluga (Angel, Gitsy jne), kes trellide taga istudes (Michael)...

Ahjaa, ja ei miks see film üleüldse siin rubriigis on? Lihtsalt seepärast, et Michael Alig on gay. Või no OK, arvestades ta sebimisi Gitsy'ga, siis bi.

PLATA QUEMADA (BURNT MONEY)
2000
Lavastaja: Marcelo Piñeyro
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0227277/

Selle 2000. aastal Toronto filmifestivalil debüteerinud, argentiina lavastaja Marcelo Piñeyro neljanda filmi tegevus toimub 1965 aatal Buenos Aireses ja Uruguays. Reaalsetel sündmustel põhinev film räägib peamiselt "kaksikuteks" hüütavatest meestest: Nene'st (Leonardo Sbaraglia) ja Angel'ist (Eduardo Noriega). Tegelikult on tegu mitte kaksikute vaid lihtsalt lahutamatute armukestega, kes peale ebaõnnestunud pangaröövi (mis pidavat muide olema Argentiina kuritegevuse ajaloos üks tuntumaid pangarööve) on sunnitud koos oma kolmanda kaasosalise Cuervo'ga (Pablo Echarri) põgenema naaberriiki Uruguay'sse. Angel saab haavata ning kolmik peab end varjama kui Angel terveks saab. Tagasiteeks koju peab kolmik ära ootama Fontana, röövi tegeliku organiseerija, kes lubas vajalikud dokumendid korda ajada. Loosse sekkub veel prostituut Giselle, kes lööb tõsise mõra Nene ja Angeli suhetesse ning kuigi meeste armastus peab proovile vastu, saab lõpuks Giselle neile ometi saatuslikuks. Chercher la femme fatale...



Hispaaniakeelses maailmas peetakse seda üsna üksmeelselt kümne aasta üheks olulisimaks gay-teemaliseks linateoseks. Peaosalisi mängivad näitlejad on IMO fantastiliselt head, niisama ka kõik muu. Igatahes kulus kaks tundi kui silmapilk. Minu meelest on see film vaatamiseks lausa kohustuslik. Ja kui kellegile ei peaks meeldima, siis pretensioone ma keeldun vastu võtmast :)

PRINZ IN HÖLLELAND (PRINCE IN HELL)
1993
Lavastaja: Michael Stock
IMDB: http://imdb.com/title/tt0107876/

Kreuzberg. Berliini alternatiivkultuuri ringkond. Stefan (Stefan Laarman) koos oma heroiinisõltlasest boyfriend'i Jockel'iga (Michael Stock) püüavad mõlemad noore ja sarmika Micha (Andreas Stadler) tähelepanu võita. Lisaks üritab Stefan teha ka kõik endast oleneva, et Jockel narkootikumidest eemal hoida kuid kahjuks ei saada teda eriline edu ja nii tiirlebki kolmik spiraali mööda allapoole. Samal ajal raamib reaalsuses toimuvat narr Firlefanz'i (Wolfram Haack) etendatav nukuteater. Muinasjutt Hölleland'i printsidest, mida ta mängib Kottbusser Tor'i juures, Berliini ühes tuntuimas narkootikumide vahenduspiirkonnas.



Elusal kanal pea maha nüsimine, alatihti ekraanil tilbendavad genitaalid, räpane seks kuskil keldris, narkootikumid koos kõige sellest tulenevaga... Ilus see film küll ei ole. Aga ega seda pole ka meid ümbritsev elu. Üsna filmi alguses vaatavad Speer'i kaldal lesivad peategelased mööda jõge sõitvat turiste täis tuubitud laeva ning kommenteerivad isekeskis, et kui nüüd need linna külalised kujutavad endale peale mõne turistilõksu ära nägemist, et nad tunnevad Berliini, siis on nad tõest küll väga kaugel. "Päris" Berliin on Brandenburgi väravate ja Reichstag'i sümbolismist või KaDeWe võltsturvalisest luksusest ikka oluliselt erinevam. Kreuzberg'is ja selle ümbruses kihav elu on kummalisem, arusaamatum, sügavam, ohtlikum, räpasem ja samal ajal üllataval kombel ometi ka inimlikum.



Üks neist filmidest, mille loomise juures kõik peategelased osalised on olnud. Filmimaailmas üsna tundmatud nimed Haack, Laarman ja Stock kirjutasid loo kolmekesi valmis ning Michael Stock (kelle seni vast tuntuimaks ettevõtmiseks on olnud Uhrs'i roll äärmiselt vastuolulise "Frisk'i" (1995) ekraniseeringus) võttis ise ka lavastamise ette. Ja kui veel seostest rääkida, siis Micha rolli mänginud Andreas Stadler on väikest viisi osalenud nii "Chill out'i" kui "Raspberry Reich'i" tegemisel. Mõlemast filmist olen ma siin lehel ka kirjutanud.

THE RASPBERRY REICH
2004
Lavastaja: Bruce La Bruce
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0390418/

"The revolution is my boyfriend!" Sellise lööklause all elab Gunfrun, üks ultravasakpoolsete vaadetega võitluslik tütarlaps, kes on end pühendanud mingi abstraktse revolutsiooni teenistusse ning mida järgides nõuab ta ka enda austajatelt/jüngritelt täielikku pühendumist sellesamale revolutsioonile, mis tema nägemuses tähendab muuseas ka ohjeldamatuid seksiorgiaid, kus pearolli saavad endale loomulikult mehed. Sest heteroseksuaalsus on stamp ja ei ole revolutsiooniline. Või midagi sellist. Lisaks röövitakse filmi jooksul ära ühe jõuka pankuri poeg, shokeeritakse mõnusas rahulolus peesitavaid väikekodanlasi, peetakse pompöösseid kõnesid (näiteks teemal "Corn flakes are not part of the revolution!" või "Heterosexuality is the opiate of the masses!" jne) ja käitutakse ka muidu igati anarhistlikult või tegelikult lausa terroristlikult. Militaarse nimega revolutsioonilisel tibil on lihtsalt mingi omamoodi sarvede mahajooksmise periood...



Kogu lool on veel üks dimensioon. Kahtlaselt palju tuletab stoori meelde (kuigi ei ole nii traagiliste tagajärgedega) lugu eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate Saksamaa tuntuimast ultravasakpoolsest terroriorganisatsioonist Rote Armee Fraktion, tuntud ka Baader-Meinhofi gängi nime all.

Igatahes on taaskord tegu ühe Bruce La Bruce'i vaimusünnitisega, seekord siis mikstuuriga muusikast, pornost (loomulikult!), poliitilisest satiirist, loosungitest (keegi olevat kokku arvutanud, et kui siit porno ja "revolutsioonilised" deklaratsioonid välja jätta, siis jääks järele ehk mõniteist minutit filmi...), komöödiast (no ikka mitu korda sai filmi jooksul turtsatatud :)) ja millest iganes. Ja nagu ikka, keerab La Bruce vinti pidevalt üle ning muudab asja väliselt naeruväärseks farsiks. Mis aga iseenesest on lahe.

Keegi rääkis mulle kunagi, et sellest filmist olevat olemas kaks varianti: tsenseeritud ja tsenseerimata. Igatahes see DVD mida mina vaatasin, oli Strand Releasingu 0-regiooni ketas ja ma usun, et see oli nüüd küll see tsenseerimata variant, muidu oleks see film juba täielik XXX-hardcore :)

RENT
2005
Lavastaja: Chris Columbus
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0294870/

Five hundred twenty-five thousand six hundred minutes.
Five hundred twenty-five thousand moments so dear.
Five hundred twenty-five thousand six hundred minutes.
How do you measure, measure a year?
In daylights, in sunsets, in midnights in cups of coffee.
In inches, in miles in laughter in strife.
In five hundred twenty-five thousand six hundred minutes -
how do you measure a year in the life?
How about love?
How about love?
How about love?
Measure in love... seasons of love.

Kaheksa noort inimest teatrilaval prozhektorite valgusvihkudes laulmas. Niimoodi algab "Rent", ühe pikaealiseima (praeguseks, 2006. aastaks on seda mängitud vahetpidamata juba kümme aastat) Broadway kultusmuusikali (keegi nimetas seda lausa rock-operetiks) kinoversioon. Jonathan Larson'i kirjutatud, Puccini "La boheme'ile" tuginev lugu sõprusest ja armastusest, vaesusest ja boheemlusest, kirest ja elust. Ning samas ka haigusest ja surmast.

Tegevus toimub New York City East Village's 1989. aasta jõuludest järgmise aasta lõpuni. Poliitiliselt äärmiselt korrektne peaosaliste seltskond: kaks valget meest, kaks musta meest. Kaks latiino naist, üks must naine ja üks latiino drag-queen. Neli HIV-positiivset. Heterodest, geidest, lesbidest ja bi'dest rääkimata. Kunagine sõpruskond, kelle omavahelised sidemed vähehaaval nõrgenevad. Vaataja näeb, mis nendega juhtub (või siis ei juhtu) 525600 minuti jooksul mis moodustavad aasta.

Peale visuaalselt ja muusikaliselt üliefektset algust muutus see minu jaoks lihtsalt üheks pikaks ja veidi igavaks muusikavideoks. Sealjuures ka selliseks natuke naljakaks kuna ma pole ikka väga tükk aega vaadanud ühtegi filmi kus osatäitjad kukuvad äkki oma teksti lauldes ja tantsu vihtudes esitama. Ma olen täiesti kindel, et kui kaadris oleks olnud ruumi vihmase tänava jaoks, siis oleks kusagilt nurga tagant kepsutades välja hõljunud Gene Kelly vaim...

Loomulikult ei puudu filmist ka imed. Surnust ülestõusmine näiteks ja mitmed teised jaburdused. Aga olgu, see on ju meelelahutus. Ma tahaks kangesti kirjutada, et mida sa ikka ootad mehelt, kes on vastutav Home alone'i ja Harry Potteri esimeste filmide eest aga Chris Columbus lavastas paraku vaid seda, mis stsenaariumis kirjas. See kivi jääb ta kapsaaeda viskamata.



Lõpptulemus ei olegi tegelikult film, see on mingi segane, korraliku heliribaga pildirida, millel on kummalisel kombel siiski oma vastupandamatu võlu. Ma olen viimase paari päeva jooksul kolme-nelja laulu mitu korda kuulanud/vaadanud ja nad kummitavad jätkuvalt peas aga filmi tervikuna teistkordne läbivaatamine jääb tõenäoliselt suht ähmasesse tulevikku.

Ja ausalt, mulle meeldib kasutamata jäänud lõpustseen (mis sisuliselt on avastseeni kordus ja kus kõik kaheksa peategelast on jälle prozhektorite all rivis laulmas) palju rohkem, ometi otsustas Columbus sellest loobuda. Samuti on lõplikust montaazhist väljas mitu head laulu ja paar vaimukat kildu aga õnneks on need kõik olemas DVD lisakettal. Koos pika dokumentaalfilmiga Rent'i sünniloost ja veel muu materjaliga. Tõtt-öelda on mul tunne, et muusikali lavaversiooni ülesvõte oleks parema mulje jätnud.



Tegelik peasüüdlane on muidugi Jonathan Larson, andekas muusik (kelle mentoriks oli muide Stephen Sondheim), paljude vähemtuntud lavatükkide autor ja mees, kelle elutööks see muusikal sai. "Rent" on suuresti autobiograafiline ja kogu loole lisas kõmu üks kurb sündmus. Larson suri kõigile ootamatult viimase peaproovi õhtul, olles vaid 35-aastane.

Filmiversioon on tähelepanuväärne veel ühe fakti tõttu. Kaheksast 1996. aasta alguses alustanud laulvast näitlejast-peaosalisest on filmis kaasategevad kuus, vana kaardiväge Anthony Rapp'i eestvedamisel on tublisti aitamas mu hetke isiklik lemmik Tracie Thoms, sarmikas mustanahaline näitlejatar, kes on lisaks mitmetele filmidele ja teleseriaalidele osalenud ka näiteks The Shakespeare Theatre'i lavastustes. Üks filmi lahedamaid stseene ongi IMO Anthony ja Tracie tangotamine.

2004. aasta detsembris lavastas Georg Malvius Eestis "Rent'i" ingliskeelse ja kärbituna, seda mängiti loetud korrad Club Hollywoodis.

Muusikali ametlik kodulehekülg:
http://www.siteforrent.com

Ekspressis ilmunud retsensioon Malviuse lavastuse kohta:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/5DFB99F185F6E306C2256F6900412710

SEBASTIANE
1976
Lavastaja: Derek Jarman / Paul Humfress
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0075177/

Neljanda sajandi algus pärast Kristuse sündi. Rooma keisril Diocletian'il on soosik, sõjamees Sebastiane (Leonardo Treviglio), kes aga ühel orgial (olgu, oleme viisakamad, ühtedel pidustustel) langeb keisri põlu alla ning saadetakse provintsi. Seal, väikese grupi sõjameeste keskel, kellede põhitegevuseks tundub olevat igavlemine, veini joomine ning koju tagasi sõitmisest unistamine, armub Sebastiane'sse nende tsentuurio Severus. Õigupoolest on Severuse tunded kahetised, ühelt poolt tõsine armastus Sebastiane vastu ja teisalt vastupandamatu iha ta keha järele. Jõupositsioonil oleva mehena on Severus harjunud saama mida tahab ning seetõttu on Sebastiane vastupanu talle üllatav (kindlasti ka autoriteeti õõnestav) ning seda on vaja asuda maha suruma. Sebastiane aga ei kavatsegi alla anda. Ja niimoodi see kivikesest veerema hakanud sündmuste laviin jõuab viimaks traagilise lõpuni.



Derek Jarman (1942-1994) käib oma esimeses täispikas filmis (valmis koos Paul Humfress'iga) ajalooliste faktidega üsna vabalt ringi. Kuigi Sebastian on reaalselt elanud inimene, kristlik märter ja pühak (sealjuures muide millegipärast ka homode kaitsepühakuks kujunenud), ei saadetud teda kunagi eksiili ja käsu ta nooltega surnuks lasta andis keiser ise. Kuid tühja sest ajaloolisest autentsusest, sest teemad, mida Jarman käsitleb, on sama aktuaalsed ka täna, 17 sajandit hiljem ja lisaks on film tõeline visuaalne meistriteos ning seksuaalsuse koha pealt uskumatult avameelne isegi 30 aastat peale valmimist. Muide, kui selle linateose eest sai Jarman pidevalt etteheiteid alasti meeste ülekülluse pärast, siis lõpuks nähvas ta ühes intervjuus, et see oli tingitud rahapuudusest. Et neil polnud oma olematu eelarvega lihtsalt võimalik autentseid kostüüme osta. :D



Kui siia juurde liita veel fantastiline Sardiinia maastik, head näitlejatööd (need ei ole lihtsalt ilusad alasti kehad ekraanil, neis kõigis on psühholoogilist sisu rohkem kui mõnes tänapäevases, kõrgelt hinnatud seriaalis kõigi tegelaste peale kokku) ja Brian Eno muusika (jälle esimene, seekord siis esimene filmimuusika Eno'lt), siis lõpptulemuseks on üks ajaloo olulisemaid gay-teemalisi filme. Ja boonusena on vähemalt osadel DVD-del veidi enne rezhissööri surma salvestatud intervjuu, kus Derek Jarman räägib elust, tööst ja maailmaasjadest.

SIX DEGREES OF SEPARATION
1993
Lavastaja: Fred Schepisi
IMDB: http://imdb.com/title/tt0108149/

"I read somewhere that everybody on this planet is separated by only six other people. Six degrees of separation between us and everyone else on this planet. The President of the United States, a gondolier in Venice, just fill in the names. I find it extremely comforting that we're so close. I also find it like Chinese water torture, that we're so close because you have to find the right six people to make the right connection... I am bound, you are bound, to everyone on this planet by a trail of six people."

New Yorgis resideeruv rikas kunstikaupmees võõrustab koos oma abikaasaga nende perekonnasõbrast Lõuna-Aafrika ärimeest ning on just valmis minema ärilõunale kui uksest sajab sisse verise särgiga tumedanahaline noormees Paul, kes väidab end olevat nende laste sõber ülikoolist ja takkapihta veel tuntud filmirezhissööri poja. Teda olevat Central Park'is pussitatud ning ta palus nüüd veidi abi. Abi ta saab, tal palutakse jääda ööseks, vastutasuks valmistab ta seltskonnale võrratu õhtusöögi ning veedab nende aega intrigeeriva vestlusega. Hommikul aga kui pereproua avastab ühe tundmatu mehe nende apartmendis miljoneid maksvate maalide vahel alasti ringi jalutamas, selgub paraku, et Paul pole üldse see, kes ta väidab end olevat. Paar algatab uurimise mille käigus selguvad erinevad intrigeerivad üksikasjad Pauli elust ning samas muudab see pöördumatult ka kunstidiilerite senist pealiskaudset, ajakirja klantspildile sarnanevat elu. Filmist ei puudu homoseksualism, petetud elukaaslane, kavalalt seaduslikkuse piirimail balansseeriv kelmus ning paraku ka laip.



Film ise on täielik staaride paraad. Donald Sutherland, Ian McKellen, Stockard Channing, Will Smith, Eric Thal, Anthony Rapp... Tõsi, viimasel kolmel oli selle filmi valmimise ajaks kinolinal küll veel suurem tuntus tulemata kuid see ei tee neid sellepärast kehvemaks :)

John Guare trobikonna auhindu võitnud hittnäidendil (mis omakorda põhineb tõestisündinud lool - Pauli prototüübiks oli 2003. aastal AIDSi surnud David Hampton - ja mille Broadway lavastuses ka vähemalt Channing kaasa mängis), stsenaariumi kirjutas autor ise ja lavastajaks sai Fred Schepisi (kui keegi veel mäletab "Roxanne'i" pikaninalise Steve Martin'iga peaosas või alati võrratut tiimi John Cleese / Jamie Lee Curtis / Kevin Kline / Michael Palin filmis "Fierce creatures", siis need olid mõlemad näited Schepisi tööst), järjekordsele Austraaliast pärit mehele, kellel oli kuuldavasti lahkarvamusi tollal oma karjääri absoluutses tipus olnud Meryl Streep'iga, kes soovis kangesti peaosa mängida. Schepisi valik oli olnud siiski Channing. Nüüd filmi näinuna ütleks, et see oli absoluutselt õige otsus.

Ja siit filmist pärineb vähemalt minu jaoks üks viimaste aastakümnete sürrimaid stseene, nimelt see, kus Channing'i tegelane Sixtuse kabeli lae all Michelangelo maalitud Jumalaga patsi lõi...



Six degrees of separation. Me oleme ükskõik millisest teisest inimesest siin maailmas ainult kuue inimese kaugusel. Küsimus on vaid, kes on need kuus inimest ja kuidas need õiged isikud üles leida.

SOMMERSTURM (SUMMER STORM)
2004
Lavastaja: Marco Kreuzpaintner
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0420206/

Tobi ja Achim, kohaliku aerutajate klubi tipptegijad, on juba aastaid olnud parimad sõbrad ning nüüd plaanivad peale suvelaagrit ning sellele järgnevat, loodetavasti edukat võistlust sõita kahekesi rändama. Euroopasse, Mehhikosse ja kuhu iganes. Paraku lähevad poiste plaanid vett vedama kuna nende suhted tüdrukutega muudavad kõike. Achim tegeleb üha enam Sandraga ning Anke, aerutamisnaiskonna täht, on armunud Tobisse. Kõige suurem probleem on aga Tobi saladus, tema nimelt on armunud Achimisse... Tobi jaoks niigi segase loo muudavad veelgi segasemaks samuti treeninglaagrisse saabunud Berliini homopoistest aerutiim, kelle bravuurikas liider on otsustanud Tobi meeskonnast ühe heterokuti 'ümber pöörata'.



Noore geist saksa filmitegija (sündinud 1977; kirjutas koos Thomas Bahmann'iga filmile ise ka stsenaariumi) jaoks oli see juba kuues kord rezhissööritoolis istuda, tõsi, varasematel kordadel oli enamasti tegu lühifilmidega. Saksamaal välja antud DVD-l on muude lisade (pildigalerii, biograafiad jne) kõrval ka lavastaja ning peaosalise audiokommentaar, nii et saksa keele oskaja saab sealt (ketas maksab muide hetkel amazon.de's vaid 9.95 EUR!) leida täiendavat infot filmi saamisloost :). Kahjuks, sakslastele nii omaselt, ei ole kettal ingliskeelseid subtiitreid.



Filmis on kasutatud ka tervet posu klisheesid filmitegija käsiraamatust. Märgid nagu piksetabamuse saanud ning maha langenud puu, mis eraldab Tobi sümboolselt ja ka füüsiliselt teistest tiimiliikmetest, voodi kohal seinal olev silmatorkav ristikujutis, mis on taustaks kahe noore mehe embustele või kasvõi Tobi asjatu püüe endalt seda suurt segadust külma dushiga maha pesta ja muu selline on iseenesest ju sümpaatne kuid samas mõjub kohati liiga konstrueerituna. Sellest pisukesest kriitikast hoolimata üks ütlemata tore 'coming of age' ja 'coming out' -film. Jah, seda lugu kus poiss armastab poissi kes armastab tüdrukut on juba korduvalt tehtud (esimesena tuleb meelde kasvõi näiteks hispaanlaste 'Krampack') aga mis siis sellest, SEE film siin räägib ikkagi omaenda lugu... Ja ainuüksi Leo suust pärit tõdemus on väärt maksimumpunkte:
(räägitakse oma seksuaalsuse iseendale ning teistele tunnistamisest)
Tobi: Kuidas see sinu jaoks oli?
Leo: Noh, kõike muud kui kerge.
Tobi: Aga see läheb edaspidi lihtsamaks, eks ole??
Leo (peab pausi): Ma ei tea. Aga kui sa seda igavesti varjata püüad, siis võid sa ühel päeval leida, et sa ei tea enam isegi, kes sa üldse oled.

SORDID LIVES
2000
Lavastaja: Del Shores
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0204640/

Väikeses Texase linnakeses valmistub üks perekond kalli sugulase matusteks. Soliidses eas naisterahvas nimelt komistas oma tollase armukese puujala taha ning kopsas peaga vastu sanitaarportselani... Samas stiilis edasi arenevas loo tegelaste hulgas on näiteks kadunukese õde, poeg, kaks tütart ning lapselaps. Vaataja näeb majapidamist, mis on lehekülg kitshi algkursuse õpikust, meest, kes on viimased 23 aastat elanud ja riietunud nagu kantrimemm Tammy Wynette (ning olnud selle eest suletud vaimuhaiglasse), segaste asjaolude kiuste kangekaelselt ühest tervistkahjustavast harjumusest loobuda üritavat ning peoga vaaliumi kugistavat vanaprouat, noormehe probleeme oma seksuaalse identiteedi leidmisega ning selle aktsepteerimisega teiste poolt ja palju muud.



Alguses oli näidend. Mis osutus hitiks. Loogiline järg loole oli muidugi see, et Hollywood tormas filmi tegema. Lavastajaks sai näidendi 1957. aastal sündinud autor (kes on hiljem olnud tegev ka näiteks "Queer as Folk" USA versiooni kolme viimase hooaja kirjutamise juures) mis oli väga õnnestunud valik, sest lõpptulemus on fantastiline. Väga suur osa õnnestumises on muidugi ka suurepärasel näitlejate seltskonnal (kellede seas ka näiteks Olivia Newton-John), kes kuuldavasti oli seotud omal ajal ka näidendi lavale toomisega. Pööraselt naljakas kuid samas tõsistest asjadest rääkiv lugu, mis oma intensiivsuse ja teravusega on kindlasti endale ka üksjagu vastaseid kogunud. Mina igatahes soovitan :)

STONEWALL
1995
Lavastaja: Nigel Finch
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0114550/

1969. aasta. Greenwich Village, New York. Linna saabub Matty Dean (Fred Weller), kes kohe esimesel õhtul põrkab kokku drag-queen La Mirandaga ning sealt saab alguse kahe mehe (olgu, mehe ja dragi) suhe. Samal ajal kui La Miranda on leppinud valitseva vägivaldse homofoobiaga ning üritab selles maailmas niipalju kui võimalik oma eneseväärikust säilitada, on Matty valmis oma õiguste eest võitlema. See viib ta väikese grupini, kes üritavad seaduslikke meetodeid kasutades homode häält asjatult kuuldavaks teha.



Õigupoolest võiks see film olla kohustuslik neile endast heal arvamusel olevatele edev-pededele, kes võtavad meie tänast situatsiooni enesestmõistetavalt ning leiavad oma ignorantses upsakuses, et kõik on niigi tore ning polegi meil mingeid võrdseid õigusi vaja. Kui poleks olnud Stonewallist alguse saanud liikumist, hiiliksid needsamad tegelased praegu pidevalt üle õla vaadates hämaras ringi ning julgemad neist, need, kes söandaksid kuhugi temaatilisse baari minna, saaksid regulaarselt baarilt katuseraha võtvate võmmide käest lihtlabaselt peksa. See on film sellest, milline oli homode elu enne Stonewalli isegi sellises metropolis nagu New York. See on film sellest, kuidas inimene viiakse terve ta eluaja kestnud psühholoogilise ja füüsilise vägivallaga viimase piirini, film sellest, kuidas isegi üksikisik (ja seda enam veel koos käputäie saatusekaaslastega) võib sobival hetkel ajalooratta veidi teistmoodi pöörlema panna.



OK, linateos ise (see tähendab tegelased, mitte tegevuskoht ega sündmused - need on autentsed) on suuresti fiktsioon ning mõjub veidi farsilikult oma lõputute lip-synch'idega aga samas, kuna peategelasteks on kuuekümnendate aastate drag'id, siis võib selle andeks anda. Asjaga kursis olijad on toonud esile ka paar tõsist apsu. Esiteks see, et Stonewall Inn oli maffia poolt kontrollitav baar, mitte ametlikult litsentseeritud ettevõte. Toonaste seaduste järele poleks miskitpidi olnud võimalik pidada seaduslikku gay-baari ja see fakt muudab ülimalt tobedaks baaris leti taga olija eeskujuliku seadusest ("homoseksuaalidele alkoholi ei müüda!") kinnipidamise. Nad olid niigi igati väljaspool seadust. Teine asjaolu, mida tegijatele ette heidetakse, on 1969. kui fenomenaalse aasta alahindamist. Aasta mil inimene astus Kuule, mil toimus enneolematu Woodstocki festival, mil USAs linastus X-reitingu saanud gay-teemaline film "Midnight cowboys" (mis takkapihta võitis vastu igasugust loogikat 1970. aasta 7. aprillil ka hunniku Oscareid), sel aastal tundus kõik võimalik. Ja oligi.



Lavastajaks oli Nigel Finch ("The Lost Language of Cranes", "Mapplethorpe", "The Caravaggio Conspiracy"), kellel paraku ei õnnestunudki oma viimast tööd tervikuna näha, surm niitis ta veidi enne montaazhi lõppu. Ühte peaosalist, La Mirandat/Hectorit mängib Guillermo Díaz, kelle näitlejakontol ka mitmed teised gay-teemalised filmid, näiteks kasvõi "I Think I Do" ja mõlemad "Just One Time"-filmid. Filmi on põimitud ka põgusaid dokumentaalkaadreid, sealhulgas ka vikerkaaretüdruku Judy Garlandi matustest, mis filmi süzhees väikest (kuid olulist!) osa mängivad ning mis vähemalt minu jaoks uudsed olid.

Sama teema juurde tasub kindlasti vaadata ka gay-liikumise ajalugu kajastavaid dokumentaalfilme "Before Stonewall" (1984, lavastajad Greta Schiller, John Scagliotti, Robert Rosenberg, http://www.imdb.com/title/tt0088782/) ja "After Stonewall" (1999, lavastajad Dan Hunt, Janet Baus, John Scagliotti, http://www.imdb.com/title/tt0244955/).

THIRD MAN OUT
2005
Lavastaja: Ron Oliver
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0446051/

John Rutka (Jack Wetherall, ameeriklaste "Queer as folk'i" Vic Grassi) on oma Albany (NY) kodus pühendunud võitlusele end USA ladvikusse mugavalt sisse seadnud gay-vastaste kapihomode vastu, kogudes nende kohta kompromiteerivat informatsiooni ning tirides neid kapist välja. Senaatoreid, kongresmene, kõrgeid usutegelasi ja nii edasi. Mis tähendab, et mõjuvõimsate vaenlaste puudumise üle Rutka just kurta ei saa.



Sealsamas Albany's elab koos oma partneri (loe: abikaasa) Timothy'ga (Sebastian Spence) ka Donald Strachey (Chad Allen), mees, kes on oma valuliku minevikuga lõpparve teinud ning hakanud eradetektiiviks. Just Strachey kui ümbruskonna ainsa gay'st detektiivi poole pöördubki Rutka, teatades, et teda rünnati ta enda kodus (tulistati jalga), et ta elu on ohus ja et ta vajab kaitset. Donald, kes ei ole Rutka outing'u-meetoditest just vaimustuses, keeldub esialgu kuid lõpuks siiski nõustub. Suuresti on selle otsuse tegemisel oma osa ka Donaldi ja Timothy elamises parajasti käsil olevast (või õigemini küll kummipaelana venivast) kapitaalremondist tingitud kibe rahapuudus. Ning Rutka kirjutab välja tsheki suure summa peale.

Peagi aga selgub, et Donald on end seganud millessegi üsna ohtlikku ning ta tundmatud vastased ei piirdu vaid Rutka maja põlema panemisega vaid sekkuvad üsna julmalt ka Donaldi ja ta kaasa ellu. Lisaks ei lase ka laip end enam kaua oodata.



Peategelane Chad Allen alustas oma näitlejakarjääriga juba 7-aastaselt ning on praeguseks osalenud umbes poolesaja seriaali ja filmi tegemisel, ehk tuntuim neist kuus hooaega ekraanil olnud "Dr. Quinn, Medicine Woman" kus ta mängis üht peaosalist. Lisaks sellele on ta ka aktiivne gay'de õiguste eest võitleja ning 2006. aastal valiti ta muuhulgas The Matthew Shepard Foundation'i aujuhatajaks.

Richard Stevenson'i menuraamatu järgi teleekraanile toodud "Third man out'i" näol on meil tegemist "USA esimeseks gay-kriminulliks" tituleeritud filmiga, mis oli üllatavalt vaadatav. Siuke peaaegu et moodsaks film noir'iks klassifitseeruv :) Et klisheelik lõpp mulle aga absoluutselt ei meeldinud (selles on muidugi süüdi mitte film vaid juba algmaterjal ning siis kindlasti ka mu halb maitse), siis hindeks tugev kolm pluss.

THE TOILERS AND THE WAYFARERS
1996
Lavastaja: Keith Froelich
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0114687/

Tegevuspaik: USA väikelinn New Ulm Minnesotas. Tegelased: saksa immigrantide seltskond. Sõprade Dieteri ja Phillipi teed viivad lahku kui Phillip (kes tunnistab endale varakult, et ta on gay) põgeneb suurde linna. Dieter hakkab siis rohkem läbi käima hiljuti Saksamaalt saabunud Udoga ning lõpuks suunduvad ka nemad Minneapolisesse kus uuesti Phillipiga kohtudes avastab Dieter, et sõbrast on saanud tänavaprostituut. Samas on Dieter jõudnud selgusele ka enda seksuaalsuses ning sõprus kipub vägisi kasvama üle millekski suuremaks...



Kuna inimesed ju peavad kõike alati võrdlema, siis on selle filmi eeskujuks vist kõige rohkem toodud "My own private Idaho't". Ei ole nõus, need on ikka väga erinevad pildiread. Ja veidral kombel on see täiesti korralik film saanud üllatavalt palju negatiivseid arvustusi. Üks naljakamaid mahategevaid kommentaare mis ma selle filmi kohta olen lugenud, tugines kellegi sügavale veendumusele, et kui film on lühem kui 80 minutit (tõesti, siin kõneksolev on mõni minut lühem) ja kõiki lahtisi otsi kenasti kokku ei sõlmita ja siirupiga ära ei pitseerita (mida siin samuti ei tehta), siis on tegu kohe hästi halva filmiga. Nojah... Mulle igatahes pööraselt meeldis selline veidi teraline mustvalge film kus lugu jooksis sujuvalt ning visuaalselt nauditavalt, kus osa filmi dialoogist oli saksakeelne (ingliskeelsete subtiitritega) ja kus peaosalist Dieterit mängiv Matt Klemp on ühe indie-filmi kohta ikka uskumatult hea. Tõsiselt kahju, et ta pole (kui ühte pisikest kõrvalrolli 1998. aastal mitte arvestada) rohkem filmides osalenud.

UN AMOUR À TAIRE (A LOVE TO HIDE)
2005
Lavastaja: Christian Faure
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0444518/

Sõjaaegne Pariis. Ühel juuditüdrukul, Sarah'l (Louise Monot), õnnestub oma perekonna mõrvamiselt eluga pääseda ning ta varjamise võtab enda peale ainus inimene, keda ta tunneb, usaldab ja armastab. Häda on selles, et viimasele tundele pole see mees, väikese pesumaja omaniku vanem poeg Jean (Jérémie Renier), paraku suuteline vastama kuna ta armastab omakorda kedagi teist, nimelt prantslaste vastupanuliikumisega seotud Philippe'i (Bruno Todeschini). Olulist rolli loo arengus mängib veel Jean'i noorem vend, pisisuli Jacques (Nicolas Gob), kes omakorda on armunud Sarah'sse.

Kõige lühemalt öeldes on tegemist prantslaste versiooniga "Bent'i" (Martin Sherman'i näidend ja selle alusel valminud film) teemadel. Kuigi ta ei mõju nii skemaatiliselt (aga see-eest on ka dialoog tunduvalt vähemintensiivne) ja on ehk rohkem jutustavas laadis üles ehitatud. Teine oluline erinevus on see, et kui ameeriklaste/brittide versioonis satub peategelane Dachau'sse kuidagi fataalselt, üleüldise nõiajahi ohvrina, siis prantslaste film näitab selgelt ka neid inimesi selle jahi taga. Reeglina on tegu ohvri lähedaste, sõprade-tuttavate või vähemalt kaasmaalastega, kes kasutavad võimalust, et mingil põhjusel kätte maksta või teevad kõik lihtsalt selleks, et oma uute, võõramaiste ülemuste ees kannuseid teenida. Või on tegemist lihtsalt omakasu peal välja olevate inimestega, kes kalkuleerivad külmalt, et kui see perekond laagrisse viiakse, siis jääb ju nende korter ja muu vara omanikuta ning sealt saab üht-teist endale nihverdada. Nii kõhedusttekitavalt tuttav olukord siitsamast Eestimaalt. Homo homini lupus est.



See on film ühest perekonnast, mille liikmed olid väga erineva ellusuhtumise ja tõekspidamistega. Aga samuti on see film sellest, kuidas üksainus tegu, mis oli algselt plaanitud väikese ja peaaegu süütu trikina, et parandada perekonna "musta lamba" renomeed, viib kord veerema lükatud pallina koshmaarse laviinina endaga kaasa kogu perekonna elud. Ühest küljest näeme inimeste võimetust aidata natside suure hakkmasina rataste vahele jäänuid ja teisalt näeme, et üheainsa inimese üksainus tegemata jäetud tegu oleks asjalugudel lasknud hoopis teisiti pöörduda.

Televisiooni jaoks toodetud film, mis kiiresti ka kettale jõudis ning mis veel enne seda erinevatelt gay- ja lesbifilmide festivalidelt portsu auhindu kokku korjas. Mis loo temaatikat arvestades muidugi pole ka eriti imestamisväärt. Ja kuigi ma suhtun üldiselt kriitiliselt neisse igasugustesse homocaust'i teemat ekspluateerivatesse pildiridadesse, siis Un amour à taire puhul on see homoteema vähemalt minu jaoks suhteliselt ebaoluline, film on eelkõige ikkagi millestki muust. Kokku hindeks tugev neli.

YA LYUBLU TEBYA (JA TEBJA LJUBLJU / YOU I LOVE)
2004
Lavastaja: Olga Stolpovskaja / Dmitry Troitsky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0402595/

Timofei on välismaale elama sõitnud vanemate juurest tagasi Moskvasse naasnud ("Sest ma armastan Venemaad..") noor reklaamispetsialist, kes tutvub populaarse telekanali ekraaniankru Veraga ning algab pöörane armulugu. Samal ajal seikleb suurlinna tänavatel ringi stepist õnne otsima tulnud, sissekirjutuseta (ei saa unustada, et tegu on ikkagi Venemaaga!) Uloomji ning ühel ööl sõna otseses mõttes põrkuvad tema ja Timofei eluteed.



Film kubiseb hästi lahedatest detailidest nagu kelmikast daamist naabrinaine, neegrist boss Moskva kontoris, irvitamine kapitalistlike reklaamide üle ("Mis on armastus? Armastus on cola!"), üheks filmi tunnusmärgiks olev roheline õun (mis omakorda tõi siinkirjutajale meelde filmiga absoluutselt mitteseonduvad kuid ometi meeldivad emotsioonid Tallinna vanalinnas asuvast õunarestoranist) ning palju teisi. Efektsed kaadrid, millest tulevad kohe meelde näiteks Timofei korteris kaosega lõppenud tagaajamismängud, üsna jaburad stseenid suitsiidikalduvustega tütarlapsega (mis IMO on küll sirgelt virutatud varasemast filmiajaloost, kasvõi Rules of attraction'is on sarnane stseen) või filmi peaaegu viimane kaader kus Uloomji koos teiste noormeestega moodustas efektse ning üsna Pierre & Gilles'i stiilis kompositsiooni. Ja siis muidugi situatsioonikoomika ja mitmed pisikesed puändid aga neist ma näiteid parem ei too :)

Filmi üheks märksõnaks on konfliktid. Konfliktid inimeste sisemises maailmas, konfliktid eri põlvkondade vahel, erinevate tõekspidamiste vahel ja nii edasi. Ning loomulikult on film ka eri kultuuride kokkupõrkest ja samas ka segunemisest. Kuid ennekõike on see film siiski armastusest! Ancientboy seisab ja aplodeerib...



Linastus ka 2004. aasta PÖFF'il, toonane eestikeelne tutvustus ütles järgmist:
"See on koomiline armastuslugu tänapäeva noorte moskvalaste elust. Kaunis telediktor Vera armub reklaamikunstnik Timi. Õnneks on armastus vastastikune. Kuid südamel on omad tahtmised ja ihad on ettearvamatud... Ühel päeval koju tulles leiab Vera Timi voodis koos Uloomji, kalmõki noormehega...

New Yorgi gei- ja lesbifilmide festivalil pärjati film parima võõrkeelse mängufilmi auhinnaga."



P.S. Kuigi meil tavaliselt kasutatav vene keelest translitereerimine annaks mõnevõrra teise tulemuse, kasutasin ma siin teadlikult IMDB-s antud nimekujusid.

YOSSI & JAGGER
2002
Lavastaja: Eytan Fox
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0334754/

Tõestisündinud lool põhineva Iisraeli filmi tegevus toimub kusagil Jumalast maha jäetud pärapõrgus mis samal ajal juhtub olema ka Iisraeli-Liibanoni piiripunkt. Loo peategelasteks on kaks Iisraeli armee sõjameest, kes armastavad üksteist ning üritavad leida endale kohta selles masendavas ja paindumatus süsteemis (kolm aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust), millesse neid on surunud nende riigiisad. See film suudab oma mõni minut tunnist pikema kestvusega öelda rohkem kui mõni teine linateos viie tunniga. Igatahes olin ma veel mitu päeva peale vaatamist endiselt korralikult läbi raputatud...

Lisaks on sellest filmist pärit lumine stseen IMO üks peamisi pretendente parima gay-suudluse auhinnale filmilinal.